Eetika on väärtuste ja väärikuse mõõdupuu

Meie elus ja ümber on palju nähtamatuid asju, mida me ei näe, vaid peame hoomama. Kristlikus kultuuris on selleks ümbritsev vaimumaailm, mida pragmaatilise mõtlemisega inimesed ei tunnista. Võib-olla on usklikul inimese elu must-valgem või „puust ja punasem“, kuid see kindlasti aitab tal ennast positsioneerida.
Kogu nähtamatu maailm, mis seni varjul on olnud meie sees, muutub nähtavaks meie mõttetegevuse kaudu. Just siin realiseerub see, mida esialgu näeme ise ja hiljem füüsilises maailmas teised. See tähendab, et oluline on see mida me mõtleme ja räägime.
Me peame teadma, kus me oleme ja mida me teeme. Vastasel juhul käib kogu maailm meie ümber ringi nagu karusell ja orienteeruda olukorras on pea võimatu. Tegelikult usuvad kõik millessegi, ka ateistliku maailmavaatega inimesed. Küsimus on ainult mida?
Tihti näeme oma ümber JOKK elu ja käitumist, mis ütleb, et „rahu, kõik on korras!“ Ometi teavad need samad ütlejadki, et ikka päris korras ei ole küll. Tegelikult on see moonutus teatud varjatud tegutsemismotiividele, mida teistele näidata ei soovita ja samas paistab sellest välja tõelisus, mida püütakse peita. Seekord vastupidi, mitte reaalses- vaid vaimumaailmas.
Kõik algab aga mõttest. Täpsemalt sinu motiividest. Kuhu sa jõuda tahad ja millise hinnaga. See viimane ongi see parameeter, mille mõõdab ära eetika.
See on käitumine, mis eeldab austust, lugupidamist ja inimese armastust. Tihti aetakse seda kahjuks segi humaansusega.

Humaansusega on võimalik varjata eetika puudumist
Andku mulle lugejad andeks, aga väga laialt levinud humaansuse mõtteviis on tegelikult väga libe tee tõe juurde. Milles on siin siis ohud?
Olen viibinud nii mõndagi korda mõnes ühiskonnas, kus väliselt püütakse vägagi sinu tegevuse vastu huvi tunda, sest see jätab ju hea mulje. Ja kui sa lõpuks eht eestlaslikult hakkadki tõemeeli oma olukorda selgitama, siis varsti aimad, et sa muutud partnerile tülikaks ja igavaks vestluskaaslaseks, kellest tahetakse üsna pea lahti saada.
Ega ma peagi õigeks oma probleeme, kellegi kaela riputada, kuid teise poole algatus näitab just seda, et ta on valmis justkui sellega tegelema. Miks siis? Sest on ju nii ilus, viisakas ja kaunis, kui mitte öelda, et humaanne.
Kui nüüd tegelikku sisu vaatame, siis olen kohanud piisavalt hetki, et juhul, kui inimene enam viisakalt naeratada ei saa, siis selle maski tagant vaatab välja hoopis jultunum grimass.
Vaadake inimest, kes mingi teoga vahele jääb, kui tobedalt ta naeratada püüab ehk teiste sõnadega üritab endale mingit katet ette tõmmata. Põhiliselt ongi selleks kattevarjuks naeratus, sest oletatavasti petab see kõige rohkem ära.
On üks isiklik elukogemus, kus üks õigel ajal ja kohas välja öeldud sõna põrmustas ühe õhku täis ja üsna ebameeldiva irvega inimese täielikuks rusuhunnikuks, kes pärast seda püüdis haledalt niutsudes põgeneda.
Juba paljudele tuntud „ära anna näljasele kala, vaid õpeta teda kala püüdma,“ väljendi kaudu võib ära seletada mingil määral ka eetika olemuse, sest see kirjeldab tegevust, mis nõuab rohkem ressursi, kui lahket nägu. Siin nähakse kaugemale, hinnatakse olukorra tõsidust ja teadvustatakse, et kui ei võeta midagi ette võib saabuda hädasolija hukk.

Sõnumi tähtsus
Alguses oli sõna… nii kirjutab Piibel (Jh 1:1) ja kogu loomine algas sõna läbi (1Ms 1:3). Läbi selle tarkuseraamatu jookseb üks punane niit, mis räägib väljaöeldud sõna tähtsusest ja selle pidamisest. Kui me vaatame tänapäeva inimeste JOKK skeeme ja väliselt humaanseid sõnumeid, siis näeme selle sõnumi tühisust. Tegelikkuses aga ei peaks see nii olema. Väljaöeldud sõna peab suutma kanda ka oma sõnumit. Kui see nii ei ole, siis on see pettev näilisus. Kõige paremini eristavad tõelist odavast koopiast selle teo viljad.
Sõnum aga kannab välja siis, kui me mõtleme nii ja ise seda ka elame. Eetika näitab sisu sügavust. On öeldud, et kui mõte või tegu tuleb südamest, siis läheb see ka südamesse.

Topeltmoraalist tingitud probleemid
Heaks topeltmoraali indikaatoriks meie ühiskonnas on vohav alkoholireklaam (mida ükski arukalt mõtlev riik ja rahvas endale lubada ei tohiks). Häiriv on ainult see, kui hambutult avalikus meedias räägitakse sellest millist kahju ta meile toob. Kõik ägavad, kui vaatavad neid alkoholist põhjustatud ebameeldivaid juhtumeid. Aga keegi võta midagi ette. Võideldakse ainult uhkelt tulemustega selle asemel, et alustada protsessi, mis välistab alkoholi tarbimist soodustava mõtteviisi. Paraku tegelikkuses on see inimese sees sügaval olev tõekspidamine, mille vastu nii naljalt ei minda. Lihtsam on humaanselt rääkida selle kahjulikkusest, kui midagi kardinaalset ette võtta. Natuke ju võib! Ega ei pea siis liialdama!
Kogemus näitab, et suuremal osal siiski algatuseks piisabki ainult natukesest. Need, kellel see probleemiks pole ei peaks ennast sellest sõnumist puudutatuna tundma, mida kahjuks tihti juhtub. Pigem mõelgu nende peale, kellele see on probleemiks.
Ise jätsin alkoholi tarbimise maha sellepärast, et olla eeskujuks nendele, kes arvavad, et nad seda ei suuda. Võib tunduda justkui mingi kangelasteona, aga ei – vastupidi, ma sain aru, et mul on palju lihtsam elada, kui seda minu elus ei ole. Kinnitan teile, ma ei jää sellepärast millestki ilma. Kui, siis ainult 20 aastasest jätkuvast kogemusest, et iga järgmine hommik peale võtmist ei olnud hea olla. Lasin sellel tundel rõõmuga minna! Tagantjärgi mõtlen, et küll pidi mul kõva pealuu olema, et nii pikalt sellest arusaamine aega võttis.’
Topeltmoraal on suuresti tingitud inimeste kartusest, tean seda probleemi omast käest ja vahel kadestan neid inimesi, kes on otsekohese ja selge ütlemisega.
Kui kasutada veel ühte kirjakohta, siis Õpetussõnade 9:10 ütleb: „Issanda kartus on tarkuse algus ja Kõigepühama äratundmine on arukus.“
Kristlasena on mul vägagi selge, keda peab kartma, keda mitte. Praktikas paraku on juhtunud ka teisti. Aga tegelikkuses ei tohi me inimesi karta. Kui sa kardad Jumalat, siis pole vaja inimest karta. Mõtle sellele olukorrale, siis Jumalale ning sa täitud julguse ja rõõmuga!

Austuse ja lugupidamisega
Enn Veesalu
Pärnu Vaimulike Ümarlaua
sekretär