Austatud lugejad,
Mul on südamel üks asi, mida tahan, et Eesti rahvas paremini teaks ja millest paremini aru saaks. Kuna mul alljärgneva isikuga otsene kontakt puudub, siis ei oleks mul midagi selle vastu, kui teie kaasabil see info ka meie kunagise presidendi endani jõuab; seepärast otsustasin avaldada selle sõnumi siin. See puudutab meie rahva liidrit Arnold Rüütlit.
Ja nimelt:
Mul on kunagi võimalus olnud olla koos meie kunagise Eesti Vabariigi presidendi Arnold Rüütliga rahva poolt väga lugupeetud inimese ja tuntud ühiskonnategelase matusel.
Me sattusime istuma ühte lauda ja ma kuulasin suure huviga, Eesti ülemineku perioodist, putši ajast, Jeltsinist ja Gorbatšovist.
Endise süsteemi inimesena tean, et kui ta pani Moskvas lauale Eesti iseseisvusdeklaratsiooni, siis üldjuhul selliste harukordsete juhtumite korral võisid inimese jaoks olla valmis pandud eluohtlikud üllatused. Ei ole kahtlust, et ta võis seda ka ise hoomata.
Nagu hiljuti, meedias kuulsime, said ta aastaid hiljem tolleaegse Nõukogude Liidu välisministri Ševarnadze kaudu sellele ka kinnitust. Seepärast soovitan natuke noorematel, kellel pole endal aimugi tolleaegsete elu olukordade tõsidusest, sügavalt järele mõelda oma pilgete osas Arnold Rüütli aadressil ja ette heita talle punaminevikku.
Igatahes kahtlen, kas need pilkajad ise oleksid selles olukorras nii sirgeselgseks jäänud. Seepärast ei tee saladust, et pean seda oma elus üheks austusväärsemaks kohtumiseks ja võimaluseks.
Jääb üle vaid nentida, et kindlasti oleks võinud ka Arnold Rüütel tolleaegses ülikeerulises olukorras teatud teenete eest maanduda Gorbatšovi ja Sevarnadze kõrvale, sest rahvusahelist kuulsust oli tal juba piisavalt. Paraku otsustas ta valida ohtlikuma ja raskema tee – minna eluga riskides koos oma rahvaga. Ajalugu on kinnitanud selle valiku õigsust.
Võib juhtuda, et mõni inimene ei pea elus väga palju tegema. Piisab, kui ta otsustaval hetkel on õigel ajal ja õiges kohas ning ta südamehoiak on paigas. Ühele rahvale võib olla see hetk tõeliseks õnnistuseks.
Arvan, et me ei taha mõeldagi, mis oleks juhtunud Eestiga siis, kui Arnold Rüütel oleks sellel hetkel oma osa tegemata jätnud või oma elu pärast kartma löönud. Arvan, et see inimene, kes kriitilises olukorras nii tulemuslikult käitub, võib meie järeltulevatele tegijatele heaks eeskujuks olla.
Tahan selle sõnumiga avada pisutki sellest, millele inimesed tihti ei mõtle või ei tule lihtalt selle peale.
Siit ka minu avalik ja siiras tänu Arnold Rüütlile, selle tookordse raske valiku eest ja loodan, et Eesti rahvas hakkab selle julge teo eest temasse ka väärikalt suhtuma.
Austuse ja lugupidamisega
Enn Veesalu