Tõeline rõõm ei tule muretusest või rikkusest

Tõeline rõõm ei tule muretusest või rikkuses või inimeste kiitusest, vaid millegi väärtusliku tegemisest.
Need sõnad on öeldud Wilfred Grnfell’i poolt. Et osata mõelda ja rääkida targalt, peab seda kusagilt õppima – kodust, koolist, sõprade käest.
Ei ole elus kohanud olukorda, kus tarku inimesi on lastud kasutulult seista. Ikka on neid kusagil vaja, sest nende sees olev väärtus paistab kaugele. Nagu rahatähed ei vedele maas, nii on ka nende valgustatud hingedega, neid ei lendle nagu puulehti, vaid neid tuleb otsida ja selle eest ka head hinda maksta.
Kui me aga räägime ühiskonna tasandist, siis ühel väikesel riigil on iga inimene kullaväärtuses, et temast midagi head tuleks, peab tublilt pingutama. Aga sellel on mitmekordne tasu, sest tarka inimest ei ole võimalik manipuleerida ja ta teab, mis on tõelised väärtused.
Kas see ei ole tee, mida mööda peaks rahvana käima, et mitte hukkuda või kaduda? Kas see ei ole meil kohustus säilitada oma järglastele maalapp, mille peal käia, nagu on seda teinud meie heaks esivanemad?
Enamus meist on arvamusel, et oleme oma kultuurilt ja olemuselt üsna lähedased meie põhjanaabritele ja loeme ennast olevat nendega ühises kultuuri- ja majandusruumis. Tuleb nõustuda, et nii ta ka on. Kui aga vaadata meie hariduspoliitikat, siis millegipärast ennast hästitõestanud Põhjamaade mudel meile ei sobi, sest neil on kõrgharidus ette nähtud anda oma kodanikele tasuta. Kui 90-ndate algul Soomes "lama" aeg oli, siis põhiline, mis tehti; pandi inimesed õppima.
Tundub, et meil on ka see kogemus ülearune ja peaks ikka midagi veel "maha keerama".
Üsna halb on vaadata, kui noored inimesed, kellel on ühiskonnas tarkust ja tahet, pannakse praegu õppelaenude kaudu pankasid teenima, mida võib sisuliselt ka orjastamiseks nimetada.
Meil on tekkinud põlvkond noori, kellest on saanud head ja tugevad spetsialistid, kuid nad ei julge riskida ettevõtlusega. Põhjuseks on suured laenu- ja liisingukoormused, mis äri kõrbemise puhul võivad viia inimeste elud kaosesse. Seetõttu hoitakse kinni sellest, mis on, et tagada sissetulekute stabiilsus. Taoline arengupidur aga avaldab otsest mõju ühiskonna elulistele protsessidele.
Millegipärast oma põhialustel asjad liikuma pandud täiesti vastupidises suunas. Kui räägitakse meil hariduse kättesaadavmaks tegemisest, siis kohtab tihti mõtet, et haridus on individuaalne hüve. See väljend oma olemuselt on juba vastuoluline.
Kas saab ühe riigi poliitikas olla haridus individuaalne hüve?
Tunnistan, et ei ma kujuta seda ette, kui neid saadud teadmisi tuleb kasutada ühiskonna hüvanguks. Või pean ma neid kasutama kusagil mujal? Aga kus siis? Miks ma peaksin lähenema haridusele individuaalselt, kui planeerin seda kasutada edaspidi elu edendamiseks oma ühiskonnas?
Teisalt räägitakse meie kõrgete ametnike poolt hariduse olulisusest. Kus siin tõde asub? Sisuliselt see eeltoodud vastuoluline mõte "hariduse individuaalsusest" on neoliberaalne loosung, mida igal pool rõhutatakse. Meie riigis on ta kohandatud liberaalse majanduspoliitika mõiste alla.
Pealegi on selline lähenemisviis vastuolus kogu meie ootustega. Kui meie ühiskond ei mõtle hariduse toetamisele, siis kus kohast see individuaalses korras tulema hakkab? Põhjamaade arengu tulemus on ühiskonda ja majandust teotav hariduspoliitika. Selleks ongi tehtud seal kõrgharidus tasuta hüveks, et ta oleks kõigile laialdaselt kättesaadav. Nende edu tulemused selles vallas olid juba siis näha, kui meie oma iseseisvusteed kujundama hakkasime. Olen nõus, et ka tasuta haridusel on oma varjupooled, kuid kas see kaalub üles meie ühiskonna vajaduse? Väikestena me suudame tulevikus rohkem läbi lüüa siis, kui me ikka oma peaga töötame.