Seoses kooseluseaduse avaliku aruteluga, milles osalesin, sain kirja küsimusega meile tuntud teleinimese ja poliitiku Maire Aunast poolt. Tema küsimuse toon tundus olevat siiras, püüdsin omalt talle samuti siiralt vastasta. Maire küsimus mulle, oli alljärgnev:
Tere!
Küsin puhtast huvist: miks riigikogu ei tohiks või lausa ei peaks arvestama
VÄIKESE huvigrupiga? Me peame ja tihti ka arvestame vaid ÜHE inimese huvidega(
sest kes siis näiteks selle ühe inimese eest veel seisaks, kui mitte
sotsiaalkomisjon, kuhu ka mina kuulun...) Mina aitan ka ühte inimest, kui vaja.
Ja miks peaks enamus otsustama, kuidas vähemus elama peaks? See viimane on
tegelikult vägivald. Kooseluseaduse rakendusaktid täna tõenäoliselt
hääletatakse maha, aga sellega astub Eesti ühiskonnana suure sammu tagasi-
kaugesse ja pimedasse nõukogude aega. Minul on kahju ja piinlik, kuigi IRL
tervikuna mõtleb teisiti. Kõike head soovides Maire
Ja kuna eelnenud kirjavahetus toimus avalikus vormis, siis ka minu vastus oli avalik. Minu vastus on siin:
Austatud Maire Aunaste,
Olen väga tänulik Teie osavõtlikkuse eest tagasisidet andes ja
kuna küsimus on esitatud avaliku kirja raames, siis ma ei vasta sellele
küsimusele mitte privaatselt, vaid üldisel mailiaadressil, lootes, et see ei
häiri Teid, ega kedagi teist.
Küsisite, et kuna tihti peame arvestama ühe inimese huvidega,
siis miks peaks inimesi aidates enamus otsustama,
kuidas vähemus elama peaks. Tunnistan, et olen Teiega ühel arvamusel, et
tõesti ei peaks. Seepärast jääbki arusaamatuks, miks on siia kaasatud nii
riik, kui ka rahvaesindajad? Sest erinevaid
vähemusi on väga palju (kas teil on ettekujutust, kui palju on vähemusi ja
kõiki nende huvisid – keda eelistada?). Kõigi nende huvidega lihtsalt ei
suudagi puht füüsiliselt keegi arvestada. Seepärast polegi läbi inimkonna
ajaloo kellelgi keelatud elada, nagu tahab (kui seadusi ei riku). Ja mõistlik
on ka see, et ka vähemus ei peaks
otsustama, kuidas enamus elama peaks. Samas usun, et ega Teilegi pole keegi
keelanud vähemust aidata, kui Teil selleks soovi olnud on. Vähemalt ise ei ole
mingit vastuseisu kogenud, kui võimalus kedagi aidata olnud http://www.parnupostimees.ee/457072/tanulille-palvis-enn-veesalu .
Teiseks avaldasite kartust, et kooseluseaduse tühistamisega võib
langeda Eesti helge tulevik põrmu ja tekkida stagnatsioon.
Julgen öelda, et abielu
ei ole mingi usuhullus, vaid ühe normaalselt funktsioneeriva ühiskonna
regulatsioon kaose vältimiseks. Kaldun arvama, et poliitikuna pole Teile see
uudiseks, et eluterve perekond on ka terve ühiskonna kõige väiksem algosake
(rakk). Mida tervemad on meie kehas rakud, seda väiksem on tõenäolisus põdeda
mõnda haigust (paratamatult on teatud valed eluviisid ebameeldivaid haigusi
levitanud – minu arust hoiatus elult
eneselt).
Nii on ka ühe rahvakooslusega; terve ja täisväärtuslik perekond
on normaalse ühiskonna tagatis. Iga
väärastunud mõju lapsepõlves, kannab
kaugeleulatuvaid tagajärgi. Mida rohkem neid eelnimetatud juhtumeid ühe
rahvuse hulgas summeerub, seda suuremaks muutub risk ebaõnnestuda rahvusena
(ajalugu annab sellele piisavalt kinnitust; pealegi pole me siiani veel mingi
suur rahvus, et väga palju eksida).
Kui me lähtume eluseaduste üldpildist, siis laps sünnib siia ilma läbi armastuse (nii on lihtsalt loodud). Ja kui
ta saab soojust, elutarkust, hellust ja armastust, siis kasvab ta tugevaks ja
elujõuliseks. Et arusaadavamalt selgitada, võrdleks teda nagu noore ja õrna taimega,
kes tahab samuti soojust, hoolitust, valgust ja toitu.
Eeltoodud näite põhjal edasi minnes, näeme, et kui taimega peaks
midagi teistmoodi minema, siis on oht, et jääb kiduma. Kui ta pole saanud kohe
alguses piisavalt soojust ja valgust, siis venib
ta pikaks (või jääb kängu) ja jääb
nõrgaks. Ta ei suuda pärast enam iseseisvalt püsti seista ning vaid vajab
lisatugesid. Samuti võib jääda taime viljakus puudulikuks või päris olemata.
Nii paraku on ka lapsega, kes ei saa kohe alguses seda, mida ta
saama peaks. See tähendaks seda, et ta võib
osutuda hiljem abivajajaks või hakkavad temas avalduma mingil moel hälbed. Ja
mida kõrgemale võimuhierarhias, see kunagine hälbinud pagasiga laps täiskasvanuks
saades peaks jõudma, seda ohtlikumaks
võib muutuda ta tervele ühiskonnale (selline on paraku eluseadus).
Perekond ongi üksus, mis on loodud eeltoodud protsessidele arenguharmooniat
tagama. Mida täisväärtuslikum perekond on, seda kindlam on ühiskond ja väärastunud nähtused ühiskonnas ei ole enam
prevaleerivad.
Nagu teada, ongi selleks
väljatöötatud abieluseadus, mis tagaks antud institutsiooni võimalikult
sujuva toimimise ja seda ka üle põlvkondade. Hakates kooseluseadusega kõrvale
veel midagi tekitama, teeb asjad ainult segasemaks (tegelikult aetakse selle varjus asju, mida ei julgeta valjult välja öelda
– see ise juba on olemuselt kõige otsesem valetamine ja varjamine ning
sellpärast ka rahvale väga ebameeldiv).
Kui inimestel ei ole soovi abielluda, siis keegi ei ole seda teha käskinud. Kui nad aga tahavad oma suhtele
seadusliku kaitset, siis võivad nad seda teha formaalselt abieluseaduse põhjal ja kellelgi ei kaasne sellega
kohustus mingeid pulmi pidada. Selleks see seadus on mõeldudki ja seega täiesti
sobilik.
Maire, naisterahvana teate vast ise paremini, et enamik noorte
naiste (julgen öelda isegi iga noore tütarlapse) unistus on seista kunagi oma
printsiga altari ees ja kanda pruudikleiti (need on naised; ja see on ju hea).
See, et mehed oma mühaklikkuse, arguse või mingil muul ettekäändel tahavad
„tagaust põgenemiseks“ lahti jätta on tänapäevaühiskonna kurb tõsisasi ja
naistel ei jää muud üle, kui seda „mängu“ kaasa mängida ja lihtsalt head nägu
teha, justkui kõik olekski korras.
Mehena, pean paraku tunnistama, et vabaabielu tegelik põhjus on meeste
suutmatuses vastust võtta. Mehe väärikus väljendubki vastutusvõimes. Vastutusvõimetu
ja arg mees on väga ebameeldiv kõigi jaoks. Eneseimetleja, omanaha päästja või muidu poisike (mõni või olla poisike
elu lõpuni) ei sobi kokku mehe ideaaliga. Vastutusvõime tagab mehele hea
renomee ja edu.
Kui seda viimati nimetatut mehes ei ole, siis hakkab paratamatult
selle hale koopia või mingi muu külg elus oma elu elama ja mitte just kõige
ilusamal moel välja paistma. Tahes tahtma jätab see oma jälje ka perekonda.
Kartus vastutust võtta (või ükskõiksus selles osas), ei ole
kunagi elus midagi head toonud. Paraku on nii paika pandud ja loodud
perekonnas, et mehel on vastutav roll. Kui mees vastutust ei võta, siis teevad
seda naised, kes üldjuhul on loomult vastutustundlikumad, kuid nad ei ole selleks loodud, kuigi suudavad vahel teha seda paremini,
kui mehed.
Kindlasti on ka vabaabielus vastutustundlikke mehi, kuid elu
näitab, et paljud sellised paarid siiski mingi aja pärast ka abielluvad (sest varasemalt
pole keegi õpetanud neile õigel ajal olulisi asju elus; see tuli hilisema
kogemusega). See kinnitab, veelkord abielu olulisust ühiskonnas, kuna loob nii
naises, kui lastes kindlustunde. Kui ühed head peretuttavad abiellusid ja
lapsed olid teismelised, siis sel hetkel oli väliselt kõik endine. Ainult
lapsed täiskasvanuks saades hiljem tunnistasid, et sellest päevast muutus
perekonnas kõik. Hakkas hoopis teistsugune elu. Peamine, mis nad esile tõid oli
kindlusetunne, et isa ja ema ei lähe enam lahku.
Vastupidine näide. Üks meesterahvas otsustas, et kui lapsed on
juba peaaegu täiskasvanud, siis võib ta nüüd kodunt teise naise juurde elama
asuda. Peale seda varsti täiskasvanuks saav tütar ütles lähenevate jõulude ajal
kurbuse ja valuga, et miski pole enam endine. Kõik on tühi ja kõle. Need on
lapsed, meie tulevik, kuid paljuski mõjutatud meie otsustest.
Naine on loodud saama mehelt turvtunnet, kui talle on see tagatud,
siis tekib tal vajadus hoolitseda kellegi eest. Abielu puhul on see perekond.
Naine saab siis tunda ennast vabana ja väärikana.
Need viimased olid mõned põgusad eluvisandid, mille üle tasuks
mõtiskleda. Inimene on tahtnud läbi aegade loodusest ja Loojast üle olla, kuid
neid seadusi eirates ootab paratamatult varsti ees tupik. Veel hullem, kui seda
ei nähta või taheta tunnistada, siis
käivituvad teised protsessid, mida me üha rohkem oma ümber reaalses elus
näeme.
Veel hullem on, kui sellega kaasneb kahepalgelisus. Näiteks,
viimasel ajal kohtab järjest rohkemat
alkoholi liigtarbimist liikluses. Selle asemel, et ausalt öelda, mis on põhjused
ja muuta seaduslikke regulatsioone (isegi piisaks, kui alkoholi reklaami asemel
tuleksid mõnusad reklaamid, mis suunaks alkoholi tarbimist vastupidises
trendis), tehakse ikka ja hoolega „pakazuhat“ ennetustööga, mille ümber käib küll
kena jutt, aga tulemused on nii, nagu nad on.
See oli lihtsalt veel üks näide eluseadustele tulemusteta vastu töötamisest. Pole saladus, et selle
taga on palju tegureid (riiklikud rahalised huvid, mõne inimese isiklik huvi
alkoholi vastu, isiklik kasu jne.). See näitabki, kui kramplikult ja
järjekindlalt inimesed nende toimemehhanismide vastu püüavad töötada, andmata
aru, et suunates ühiskonna järelkasvu
alkoholist eemale, võib innovaatilisusega
palju rohkem raha riiki sisse tuua, kui mõnede almustega kasiinolt, või sigareti
paki pealt sente teenides. Samas teavad ju kõik, et kaudne kahju
ühiskonnale nii rahalises, kui vaimses mõttes on palju suurem, kui sellisest
elu mürgitamisest saadav otsene rahaline tulu.
Kahjuks kõik kusagil „pööningul“ kinni. Sedasi need mõtted
kopitama lähevadki.
Nii ka kooseluseaduse mõtted ei ole mingid uued mõtted, need on
juba ammu kellegi vanad, mida püütakse meile väga kaasaegses pakendis pakkuda.
Kunagi homoliidrite poolt ameerika keskklassile suunatud strateegia, on
tänaseks on meieni jõudnud. Kel huvi võib tutvuda, milliste meetodiga
soovitatakse inimeste põhimõtteid, suhtumisi ja hoiakuid muuta. Raamatu autorid
Marshall Kirk ja Hunter Madsen koostanud õpetuse (After the Ball: How America Will Conquer Its
Fear & Hatred of Gays in the 90s [„Pärast balli: kuidas Ameerika saab 90.
aastatel jagu geide-hirmust ja nende vihkamisest”].), mis täielikult langeb
ühte meil siin kohapeal toimiva liikumise tegevusstrateegiaga. Lugemisel võib
veenduda, et ega ei varjatagi, et peamine eesmärk on rünnak ja kuidas enda tahet ühiskonnas kehtestada ning peale suruda.
Küsiks, kui palju sellise tegevuse viljad väärtusi ühiskonnale juurde lisavad? Milline
helge tulevik meid ootaks?
Ega eluseaduste vananenuks tunnistamine ei muuda neid seadusi
automaatselt veel olematuks. Ei tea, kui edumeelsete
ja tähtsatena need inimesed võisid ennast tunda, kes tahtsid omal ajal
jõgesid tagurpidi voolama panna, kuid eks nemadki olid kõigest inimesed ja nagu
elu näitas, samuti ekslikud.
Kahjuks vahel juhtubki, et inimesed satuvad vaimustusse ja
arvavad, et eluseadustega vastuollu
minekuga oleks justkui saavutatud midagi uut ja kaasaegset. Loodan, et
eelnenud näiteid andsid piisavalt selgust, et tegelikult see nii ei ole.
Elu edasiviivaks jõuks on siiski meid ümbritseva loodusega ja
eluväärtustega käsikäes käimine. Iga rumal, hoolimatu või ükskõikne tegu võib
tuua suure reostuse nii ümbritsevasse loodusesse, kui rikkuda meis endis oleva
puhtuse. Valgete riietega on käia ilus, kuid me peame jälgima hoolega iga oma
sammu, et me neid ära ei määriks. Selline
elu ongi, lihtne, korrektne ja puhas. Igasugune läbu jätab plekid; mõned koguni
kogu eluks.
Vabandan, et nii pikaks läks, kuid lühemalt ei osanud. Ju see
pakitses südame peal ja pidi välja saama. Aga tänan veelkord huvi eest ja
soovin Teile selles töös toimekust ja uusi mõtteid, mis loovad elu ja sellega
kaasnevat ilu ning mitte näiliselt, vaid tegelikult.
Tänu, austuse ja lugupidamisega
Enn Veesalu
