Tuesday, October 14, 2014

Religiooni peab suhtuma arusaamisega

See, et religiooni peab suhtuma arusaamisega, on tõsi, muidu juhtub palju halba. Seda kinnitavad nii ajalugu, kui tänapäev (sõltumata uskumusest). Paraku ei ole asjadest arusaamine ainult haritud inimeste privileeg, vaid eelkõige inimese sisemise (ehk sotsiaalse) intelligentsuse kaasosa.
Austraalia tuntud rikkur Peter Daniels (külastanud 2 korda ka Eestit), oli kuni 26 eluaastani asotsiaalsete kalduvustega kirjaoskamatu müürsepp, kes tänapäeval nõustab riikide valitsusi ja kirjutab raamatuid, kusjuures ei ole ühtegi päeva oma elus koolis käinud.
Ta sai lihtsalt ühel kristlikul seminaril teada, et ka temasugusel on võimalus. Ta haaras sellest teadmisest (teada [aru]saamisest) väga tugevasti kinni ja ülejäänu hakkas tasapisi tema elus toimima.
Noorena Nõukogude Armees teenides, ei teadnud ma religioonidest, ega uskumistest rohkem suurt midagi, kui niipalju, et mu mõlemad vanaemad oli usklikud, mis oli keskmises eesti peres üsna tavaline nähtus.
Kuna tolleaegne sõjavägi oli justkui minimudel ühiskonna erinevate rahvuste läbilõikest (15 liiduvabariiki), siis seal ühe tähelepaneku ma oma elu sel perioodil siiski tegin.
Nimelt, Baltikumi rahvaste, grusiinide, armeenlaste jne. ehk kristliku taustaga maadest noorte meeste käitumine erines oluliselt, teistest uskumustest rahvaste käitumisega. Kui eelnimetatud rahvaste esindajad suutsid omavahel asju mõningate eranditega enamalt jaolt verbaalselt selgeks teha, siis teise poole esindajaid iseloomustas pigem lahenduse vägivaldne ja füüsiline käsitlus, millega kaasnesid tihti ka üsna eluohtlikud abivahendid (sattusin ka ise ükskord päris kriitilisse olukorda).
Me võime näha analoogsest mudelit tänapäeval tegelikult Lähis-Idas, kus ühepool rindejoont on märgata tähelepanuväärselt suurt hulka Nobeli preemia laureaate, teise poole pealt sama suurt hulka pommivöödega inimesi. Kindlasti on igal rahvusel oma hulle ja kangelasi, kuid on asju, mis läbivad mingi niidina üldpilti. See niit tõmbab piiri sinna, kus maani suudetakse rääkida sõnadega ja kus maalt enam mitte.
Hea vana Õpetuseraamat ütleb selle kohta nii:
Õp 1:7
Issanda kartus on tunnetuse algus, meeletud põlgavad tarkust ja õpetust.
Õp 1:20-22
(20) Tarkus hüüab tänavail, annab oma häält kuulda turgudel, (21) kisendab lärmakates paikades, kõneleb oma sõnu linnaväravate suus: (22) «Kui kaua te, rumalad, armastate rumalust? Kui kaua meeldib hooplejail hoobelda ja alpidel vihata teadmist?
Tihti piisab, kui vaatame natuke lahtiste silmadega ringi ning jälgime, mis meie ümber toimub. Näited elust enesest teevad pildi palju selgemaks. Minu arust targad teadlased teevad tihti nii.
Ka ateistid usuvad, ainult seda, et Jumalat pole, kuid pole suutnud seda faktidega veel tõesta.

Austuse lugupidamisega
Enn Veesalu

Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal

Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal (Jh 1:1).
Surm ja elu on keele võimuses, ja kes seda armastab, saab süüa selle vilja (Õp 18:21).
Kui Sa oma sõnumit (sõna) edastad, siis on see konkreetne mõtestatud tegevus, kujund või arusaam sõltumata keelest (nii on ka saarlastega).
Sõnal on aga jõud, mida ei ole võimalik, mõõta (siit ka meedia olulisus). Kui üks armee juht ütleb oma sõduritele ainult ühe sõna, näiteks mine, siis hakkab armee liikuma olenemata sõdurite arvust - see arv võib olla lõpmatu.
Peale selle on sõnum igavikuline. Näiteks võid salvestada oma sõnumi. Hiljem aga võid sõnumikandjat uuendades, kuulata seda lõpmatult kaua.
Inimenegi on kodeeritud mõtestama oma tegevust igavikuliselt. Me teeme oma igapäevaseid tegevusi, nagu me ei surekski kunagi, meil ei tule mõttesegi teha midagi ajutist sel põhjusel, et me kunagi lahkume siit ilmast. Veel enam, mõne inimese eesmärk on panna maha märk, mis kestaks ka peale teda igavikuliselt.
Siit ka Jeesuse poolt sõnastatud mõte.
Taevas ja maa hävivad, aga minu sõnad ei hävi (Mt 24:35).

Austuse ja lugupidamisega
Enn Veesalu