Avalik kiri Maire Aunastele

Seoses kooseluseaduse avaliku aruteluga, milles osalesin, sain kirja küsimusega meile tuntud teleinimese ja poliitiku Maire Aunast poolt. Tema küsimuse toon tundus olevat siiras, püüdsin omalt talle samuti siiralt vastasta. Maire küsimus mulle, oli alljärgnev: 

 

Tere! Küsin puhtast huvist: miks riigikogu ei tohiks või lausa ei peaks arvestama VÄIKESE huvigrupiga? Me peame ja tihti ka arvestame vaid ÜHE inimese huvidega( sest kes siis näiteks selle ühe inimese eest veel seisaks, kui mitte sotsiaalkomisjon, kuhu ka mina kuulun...) Mina aitan ka ühte inimest, kui vaja. Ja miks peaks enamus otsustama, kuidas vähemus elama peaks? See viimane on tegelikult vägivald. Kooseluseaduse rakendusaktid täna tõenäoliselt hääletatakse maha, aga sellega astub Eesti ühiskonnana suure sammu tagasi- kaugesse ja pimedasse nõukogude aega. Minul on kahju ja piinlik, kuigi IRL tervikuna mõtleb teisiti. Kõike head soovides Maire

 

Ja kuna eelnenud kirjavahetus toimus avalikus vormis, siis ka minu vastus oli avalik. Minu vastus on siin:

 

Austatud Maire Aunaste,

Olen väga tänulik Teie osavõtlikkuse eest tagasisidet andes ja kuna küsimus on esitatud avaliku kirja raames, siis ma ei vasta sellele küsimusele mitte privaatselt, vaid üldisel mailiaadressil, lootes, et see ei häiri Teid, ega kedagi teist.

Küsisite, et kuna tihti peame arvestama ühe inimese huvidega, siis miks peaks inimesi aidates enamus otsustama, kuidas vähemus elama peaks. Tunnistan, et olen Teiega ühel arvamusel, et tõesti ei peaks. Seepärast jääbki arusaamatuks, miks on siia kaasatud nii riik, kui ka rahvaesindajad? Sest erinevaid vähemusi on väga palju (kas teil on ettekujutust, kui palju on vähemusi ja kõiki nende huvisid – keda eelistada?). Kõigi nende huvidega lihtsalt ei suudagi puht füüsiliselt keegi arvestada. Seepärast polegi läbi inimkonna ajaloo kellelgi keelatud elada, nagu tahab (kui seadusi ei riku). Ja mõistlik on ka see, et ka vähemus ei peaks otsustama, kuidas enamus elama peaks. Samas usun, et ega Teilegi pole keegi keelanud vähemust aidata, kui Teil selleks soovi olnud on. Vähemalt ise ei ole mingit vastuseisu kogenud, kui võimalus kedagi aidata olnud http://www.parnupostimees.ee/457072/tanulille-palvis-enn-veesalu . 

Teiseks avaldasite kartust, et kooseluseaduse tühistamisega võib langeda Eesti helge tulevik põrmu ja tekkida stagnatsioon.

Julgen öelda, et abielu ei ole mingi usuhullus, vaid ühe normaalselt funktsioneeriva ühiskonna regulatsioon kaose vältimiseks. Kaldun arvama, et poliitikuna pole Teile see uudiseks, et eluterve perekond on ka terve ühiskonna kõige väiksem algosake (rakk). Mida tervemad on meie kehas rakud, seda väiksem on tõenäolisus põdeda mõnda haigust (paratamatult on teatud valed eluviisid ebameeldivaid haigusi levitanud – minu arust hoiatus elult eneselt).

Nii on ka ühe rahvakooslusega; terve ja täisväärtuslik perekond on normaalse ühiskonna tagatis. Iga väärastunud mõju lapsepõlves, kannab kaugeleulatuvaid tagajärgi. Mida rohkem neid eelnimetatud juhtumeid ühe rahvuse hulgas summeerub, seda suuremaks muutub risk ebaõnnestuda rahvusena (ajalugu annab sellele piisavalt kinnitust; pealegi pole me siiani veel mingi suur rahvus, et väga palju eksida).

Kui me lähtume eluseaduste üldpildist, siis laps sünnib siia ilma läbi armastuse (nii on lihtsalt loodud). Ja kui ta saab soojust, elutarkust, hellust ja armastust, siis kasvab ta tugevaks ja elujõuliseks. Et arusaadavamalt selgitada, võrdleks teda nagu noore ja õrna taimega, kes tahab samuti soojust, hoolitust, valgust ja toitu.

Eeltoodud näite põhjal edasi minnes, näeme, et kui taimega peaks midagi teistmoodi minema, siis on oht, et jääb kiduma. Kui ta pole saanud kohe alguses piisavalt soojust ja valgust, siis venib ta pikaks (või jääb kängu) ja jääb nõrgaks. Ta ei suuda pärast enam iseseisvalt püsti seista ning vaid vajab lisatugesid. Samuti võib jääda taime viljakus puudulikuks või päris olemata.

Nii paraku on ka lapsega, kes ei saa kohe alguses seda, mida ta saama peaks. See tähendaks seda, et ta võib osutuda hiljem abivajajaks või hakkavad temas avalduma mingil moel hälbed. Ja mida kõrgemale võimuhierarhias, see kunagine hälbinud pagasiga laps täiskasvanuks saades peaks jõudma, seda ohtlikumaks võib muutuda ta tervele ühiskonnale (selline on paraku eluseadus).

Perekond ongi üksus, mis on loodud eeltoodud protsessidele arenguharmooniat tagama. Mida täisväärtuslikum perekond on, seda kindlam on ühiskond ja väärastunud nähtused ühiskonnas ei ole enam prevaleerivad.

Nagu teada, ongi selleks väljatöötatud abieluseadus, mis tagaks antud institutsiooni võimalikult sujuva toimimise ja seda ka üle põlvkondade. Hakates kooseluseadusega kõrvale veel midagi tekitama, teeb asjad ainult segasemaks (tegelikult aetakse selle varjus asju, mida ei julgeta valjult välja öelda – see ise juba on olemuselt kõige otsesem valetamine ja varjamine ning sellpärast ka rahvale väga ebameeldiv).

Kui inimestel ei ole soovi abielluda, siis keegi ei ole seda teha käskinud. Kui nad aga tahavad oma suhtele seadusliku kaitset, siis võivad nad seda teha formaalselt abieluseaduse põhjal ja kellelgi ei kaasne sellega kohustus mingeid pulmi pidada. Selleks see seadus on mõeldudki ja seega täiesti sobilik.

Maire, naisterahvana teate vast ise paremini, et enamik noorte naiste (julgen öelda isegi iga noore tütarlapse) unistus on seista kunagi oma printsiga altari ees ja kanda pruudikleiti (need on naised; ja see on ju hea). See, et mehed oma mühaklikkuse, arguse või mingil muul ettekäändel tahavad „tagaust põgenemiseks“ lahti jätta on tänapäevaühiskonna kurb tõsisasi ja naistel ei jää muud üle, kui seda „mängu“ kaasa mängida ja lihtsalt head nägu teha, justkui kõik olekski korras.

Mehena, pean paraku tunnistama, et vabaabielu tegelik põhjus on meeste suutmatuses vastust võtta. Mehe väärikus väljendubki vastutusvõimes. Vastutusvõimetu ja arg mees on väga ebameeldiv kõigi jaoks. Eneseimetleja, omanaha päästja või muidu poisike (mõni või olla poisike elu lõpuni) ei sobi kokku mehe ideaaliga. Vastutusvõime tagab mehele hea renomee ja edu.

Kui seda viimati nimetatut mehes ei ole, siis hakkab paratamatult selle hale koopia või mingi muu külg elus oma elu elama ja mitte just kõige ilusamal moel välja paistma. Tahes tahtma jätab see oma jälje ka perekonda.

Kartus vastutust võtta (või ükskõiksus selles osas), ei ole kunagi elus midagi head toonud. Paraku on nii paika pandud ja loodud perekonnas, et mehel on vastutav roll. Kui mees vastutust ei võta, siis teevad seda naised, kes üldjuhul on loomult vastutustundlikumad, kuid nad ei ole selleks loodud, kuigi suudavad vahel teha seda paremini, kui mehed.

Kindlasti on ka vabaabielus vastutustundlikke mehi, kuid elu näitab, et paljud sellised paarid siiski mingi aja pärast ka abielluvad (sest varasemalt pole keegi õpetanud neile õigel ajal olulisi asju elus; see tuli hilisema kogemusega). See kinnitab, veelkord abielu olulisust ühiskonnas, kuna loob nii naises, kui lastes kindlustunde. Kui ühed head peretuttavad abiellusid ja lapsed olid teismelised, siis sel hetkel oli väliselt kõik endine. Ainult lapsed täiskasvanuks saades hiljem tunnistasid, et sellest päevast muutus perekonnas kõik. Hakkas hoopis teistsugune elu. Peamine, mis nad esile tõid oli kindlusetunne, et isa ja ema ei lähe enam lahku.

Vastupidine näide. Üks meesterahvas otsustas, et kui lapsed on juba peaaegu täiskasvanud, siis võib ta nüüd kodunt teise naise juurde elama asuda. Peale seda varsti täiskasvanuks saav tütar ütles lähenevate jõulude ajal kurbuse ja valuga, et miski pole enam endine. Kõik on tühi ja kõle. Need on lapsed, meie tulevik, kuid paljuski mõjutatud meie otsustest.

Naine on loodud saama mehelt turvtunnet, kui talle on see tagatud, siis tekib tal vajadus hoolitseda kellegi eest. Abielu puhul on see perekond. Naine saab siis tunda ennast vabana ja väärikana.

Need viimased olid mõned põgusad eluvisandid, mille üle tasuks mõtiskleda. Inimene on tahtnud läbi aegade loodusest ja Loojast üle olla, kuid neid seadusi eirates ootab paratamatult varsti ees tupik. Veel hullem, kui seda ei nähta või taheta tunnistada, siis käivituvad teised protsessid, mida me üha rohkem oma ümber reaalses elus näeme.

Veel hullem on, kui sellega kaasneb kahepalgelisus. Näiteks, viimasel ajal kohtab järjest rohkemat alkoholi liigtarbimist liikluses. Selle asemel, et ausalt öelda, mis on põhjused ja muuta seaduslikke regulatsioone (isegi piisaks, kui alkoholi reklaami asemel tuleksid mõnusad reklaamid, mis suunaks alkoholi tarbimist vastupidises trendis), tehakse ikka ja hoolega „pakazuhat“ ennetustööga, mille ümber käib küll kena jutt, aga tulemused on nii, nagu nad on.

See oli lihtsalt veel üks näide eluseadustele tulemusteta vastu töötamisest. Pole saladus, et selle taga on palju tegureid (riiklikud rahalised huvid, mõne inimese isiklik huvi alkoholi vastu, isiklik kasu jne.). See näitabki, kui kramplikult ja järjekindlalt inimesed nende toimemehhanismide vastu püüavad töötada, andmata aru, et suunates ühiskonna järelkasvu alkoholist eemale, võib innovaatilisusega palju rohkem raha riiki sisse tuua, kui mõnede almustega kasiinolt, või sigareti paki pealt sente teenides. Samas teavad ju kõik, et kaudne kahju ühiskonnale nii rahalises, kui vaimses mõttes on palju suurem, kui sellisest elu mürgitamisest saadav otsene rahaline tulu.

Kahjuks kõik kusagil „pööningul“ kinni. Sedasi need mõtted kopitama lähevadki.  

Nii ka kooseluseaduse mõtted ei ole mingid uued mõtted, need on juba ammu kellegi vanad, mida püütakse meile väga kaasaegses pakendis pakkuda. Kunagi homoliidrite poolt ameerika keskklassile suunatud strateegia, on tänaseks on meieni jõudnud. Kel huvi võib tutvuda, milliste meetodiga soovitatakse inimeste põhimõtteid, suhtumisi ja hoiakuid muuta. Raamatu autorid Marshall Kirk ja Hunter Madsen koostanud õpetuse  (After the Ball: How America Will Conquer Its Fear & Hatred of Gays in the 90s [„Pärast balli: kuidas Ameerika saab 90. aastatel jagu geide-hirmust ja nende vihkamisest”].), mis täielikult langeb ühte meil siin kohapeal toimiva liikumise tegevusstrateegiaga. Lugemisel võib veenduda, et ega ei varjatagi, et peamine eesmärk on rünnak ja kuidas enda tahet ühiskonnas kehtestada ning peale suruda. Küsiks, kui palju sellise tegevuse viljad väärtusi ühiskonnale juurde lisavad? Milline helge tulevik meid ootaks?

Ega eluseaduste vananenuks tunnistamine ei muuda neid seadusi automaatselt veel olematuks. Ei tea, kui edumeelsete ja tähtsatena need inimesed võisid ennast tunda, kes tahtsid omal ajal jõgesid tagurpidi voolama panna, kuid eks nemadki olid kõigest inimesed ja nagu elu näitas, samuti ekslikud.

Kahjuks vahel juhtubki, et inimesed satuvad vaimustusse ja arvavad, et eluseadustega vastuollu minekuga oleks justkui saavutatud midagi uut ja kaasaegset. Loodan, et eelnenud näiteid andsid piisavalt selgust, et tegelikult see nii ei ole.

Elu edasiviivaks jõuks on siiski meid ümbritseva loodusega ja eluväärtustega käsikäes käimine. Iga rumal, hoolimatu või ükskõikne tegu võib tuua suure reostuse nii ümbritsevasse loodusesse, kui rikkuda meis endis oleva puhtuse. Valgete riietega on käia ilus, kuid me peame jälgima hoolega iga oma sammu, et me neid ära ei määriks. Selline elu ongi, lihtne, korrektne ja puhas. Igasugune läbu jätab plekid; mõned koguni kogu eluks.

Vabandan, et nii pikaks läks, kuid lühemalt ei osanud. Ju see pakitses südame peal ja pidi välja saama. Aga tänan veelkord huvi eest ja soovin Teile selles töös toimekust ja uusi mõtteid, mis loovad elu ja sellega kaasnevat ilu ning mitte näiliselt, vaid tegelikult.

 

Tänu, austuse ja lugupidamisega

Enn Veesalu

Mõtteviisi muutuse vajalikkus

Olen viimasel ajal mõned lood kirjutanud haridusfoorumis. Kuna see on ainult listi vormis, siis lisan need  ka siia, kirjapandud mõtetesse; võib-olla pakub kellelegi huvi.
------------------------------------------------------------------------
Tihti kohtab elus olukorda, kus lapsevanem püüab oma lapsele soovida ja head, kuid see läheb lihtsalt ülepea ja mööda.
Mingil põhjusel ei ole lapsed alati valmis vastu võtma seda, mis on tegelikult hea, vaid tihti on olukordi, kus selles nähakse tüütust ja jampsi, mis ainult segab ning häirib.
Tean ühte vana meest, kes oli väga haritud ja andekas. Töötas päris mitmetel kõrgetel ametikohtadel, kuid jõi kõik oma võimalused maha, kuni lõpetas peaaegu prügikasti ääres. Ta oli üritanud juba paar korda ebaõnnestunult eneselt elu võtta ja elas täielikus meeleheites. Tal ei tulnud enam mõttesse midagi targemat teha, kui minna ühe kirikuõpetaja juurde ja rääkida ära oma olukord.
Ega õpetajagi ei osanud peale tema mure ära kuulamist midagi muud erilist ette võtta, kui ütles, et teeme siis seda, mida mulle on õpetatud ja see peaks toimima.
Nad põlvitasid koos ja palusid Jumalat ning tunnistasid, et kusagil on elus midagi valesti läinud. Nad palusid, et Ta tuleks ja kaitseks ning kannaks hoolt kõige selle eest, mida ei oleks pidanud toimuma. Veel palusid, et Ta annaks ka tunnetust ja tarkust sellest olukorrast väljatulemiseks ja et kogu mõttemaailm võiks muutuda ja olla kantud Jumala tarkusest.
Ta ütles, et kui nad olid lõpetanud, ei tundnud ta midagi erilist, kui ainult seda, et sügav rahu valdas teda ja mingi teadmine, et see on nüüd möödas.
Peale seda, hakkas ta tasapisi iga päevaga üha rohkem täituma rahu ja meelekindlusega ning tundis, et ta on täielikult muutunud. Ta ei vajanud enam alkoholi, kuigi oli alateadlikult ettevaatlik selles osas.
Kui ma teda üks kord ühes koguduses kohtasin, oli tal väga hea meel kohtuda tuttavaga, kes mäletas teda aastaid enne seda, kes ta nüüd oli. Ta nägi tõesti täiesti teistsugune välja.
Temaga oli huvitav vestelda, sest ta oli haritud ja intelligentne ning see seesmine inimese sära, mis temas tegelikult oli, paistis nüüd täies hiilguses kaugele. Ta hakkas üsna varsti ka jutlustama ja käisin isegi üsna tihti ta jutlusi kuulamas, kuna selles oli väga põnevaid mõttekäike (ta kirjutas pärast ka ühe raamatu).
Ühte asja ta kogu oma hilisemas eluperioodis väga kahetseb – see oli vanematele tekitatud valu.
Tal olid usklikud vanemad ja ta meenutas vanas eas pisarsilmi, millist valu oli ta oma joomingutega neis noorusest saati ja kogu täismehe eas tekitanud ning kuidas ta ükskõikselt naeris ja pilkas neid oma usu pärast. Ainuke, mis ta soovis, et kui saaks ainult seda kuidagi korvata (vanemad olid ammu juba surnud). Ta lisas, et ülejäänu on kõik tühine selle kõrval.
Vaata seda alljärgnevat Piibli kirjakohta. Kas sa leiad siit sarnasust selle mehega, kes vanas eas muutis oma mõtteviisi ja suure valu ja ehmatusega leidis, et terve oma senise elu oli elanud valesti? Palun loe, ja mõtiskle.
Jh 3:16-21
16 Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.
17 Jumal ei ole ju läkitanud oma Poega maailma, et ta kohut mõistaks maailma üle, vaid et maailm tema läbi päästetaks.
18 Kes temasse usub, selle üle ei mõisteta kohut, ja kes ei usu, selle üle on kohus juba mõistetud, sest ta ei ole uskunud Jumala ainusündinud Poja nimesse.
19 Ent kohus on see, et valgus on tulnud maailma, aga inimesed on armastanud pimedust enam kui valgust, sest nende teod on kurjad.
20 Igaüks, kes teeb halba, vihkab valgust ega tule valguse juurde, et ta tegusid ei paljastataks.
21 Aga kes teeb tõtt, see tuleb valguse juurde, et ta teod saaksid avalikuks, sest need on tehtud Jumalas (tsitaadi lõpp).
Kas on elus lihtsam elada, kui sa ei pea kandma saladuse koormaid (kapis olevaid luukeresid)?
Kui sa tunned, et mingi asi vajab elus korrigeerimist, võid toimida, nagu see meeski. Sa ei pea selleks nii vanaks elama. Seda võib teha ka noor inimene. Seda võid sa teha ka kohe, samal hetkel, ise, ilma kirikuõpetaja juurde minemata. Piisab vaid ausast ja siirast soovist.
Kui Sul on huvi Jumala asjadega rohkem tuttavaks saada, siis palun ära jää üksi. Öeldakse, et ükski puu halg ei põle üksi, vaid ikka koos teistega. Nii on ka Sinuga.
Üksi jäämine on selles olukorras isegi ohtlik, seepärast käi natukene ringi ja otsi endale kogudus, millega liituda. Kuid ära tee seda kiirustades, sest on kahjuks palju ka selliseid, mis püüavad inimeste üle kontrolli saavutada (igasugused aruandmised oma tegevuste ja vaimulike saavutuste kohta) - selliseid väldi.
Seepärast, palveta (räägi Jumalaga) kõigepealt sellepärast väga tõsiselt, et Sa ei satuks valesse kogudusse ja Sa võiksid leida selle õige, just Sinu jaoks sobiva.
Siis esialgu külasta palju erinevaid kogudusi, kus mõtiskle ja tunneta just nende printsiipide järgi, millest ma ees- ja allpool rääkisin.
Hea kogudus on see, kus Sa oled teretulnud ka oma puudustega ja inimlikest vigadest  julgetakse siin rääkida. Kus Sa tunned, et Sinust hoolitakse ja Sa oled neile väga oluline. Seal, kus on palju "õigeid", võib paista välja väga ilus, aga seespidiselt ei pruugi see üldsegi nii olla.
Hea kogudus on see, kus nähakse muutuse vajadust, kuid lastakse inimene sellesse muutusse kasvada, mitte ei hakata Sind kohe sellesse suruma.
Kindlasti tuleb vaimuliku kasvu perioodil ette olukordi (nagu kasvueas lapsel), kus muutused võivad olla ebameeldivad (see on millegipärast inimeste juures ikka nii), kuid siis Sa ei hakka selles süüdistama kogudust või Jumalat, vaid hakkad nägema vajadust iseenda muutmiseks koos Jumalaga (ära tee seda kunagi ilma Temata).
Sellepärast ongi väga hea, kui Sa alustad enda vaimuliku kasvuga sellest kogudusest, mis on Sinu jaoks meeldiv ja võid seal olevaid inimesi usaldada.
Vastupidine on väga külm, kõle ja raske. Seal ei ole elu, vaid surm.
Vaata, mida Jeesus ütles nende kohta:

Mt 23:27
Häda teile, kirjatundjad ja variserid, te silmakirjatsejad, sest te sarnanete lubjatud haudadega, mis väljastpoolt paistavad küll nägusad, aga seestpoolt on täis surnuluid ja kõiksugust roisku!

Kui Sa leiad hea koguduse, siis Sinus on rõõm ja inimesed on rõõmsad Sinu ümber. Julgen soovitada; mõtle sellele ja näe vaeva. See ei pruugi lihtne olla, aga ükski varandus ei vedele tänaval, vaid selle leidmiseks tavaliselt nähakse vaeva (kuid ära jää poolele teele, vaid mine lõpuni).

5Ms 30:19
Ma kutsun täna tunnistajaiks teie vastu taeva ja maa: ma olen pannud su ette elu ja surma, õnnistuse ja needuse. Vali nüüd elu, et sina ja su sugu võiksite elada,

Austuse ja lugupidamisega
Enn Veesalu