Saturday, November 26, 2011

Kas sa tahad olla suurepärane või keskpärane?

 Olla suurepärane, mitte keskpärane peaks olema meie elu eemärk ja mõtteviis.
Tundub, et justkui ülepakutud põhimõte, kuid võin kindlalt öelda, et suurpärasus tagab meile elus tegeliku rõõmu ja südamerahu, mis väljendub selles, mida me oma ümbruskonda projetseerime. Täpsemalt, inimese ümbrus on just selline, mida ta oma südamest välja voolata laseb.
Näiteks vaata, millist räpasust võib üks asotsiaalne inimene enda ümber tekitada ja vastupidi, millist ilu võib inimese südamest välja voolata, kui selles on mingi igatsus, midagi väga hästi ära teha.
Üks põhiline probleem, miks inimesed kaotavad oma südamerahu, on „tulekahjude“ kustutamine. Õigemini lükatakse olulised asjad viimaseks, raisates aega alguses ebaolulistega tegeledes.
See tekib tavaliselt siis, kui lastakse end lõdvaks ja kulutakse aega justkui „huvitavatele“ teemadele. Samas tundes aga südames pinge kasvu, sest alateadvus tuletab pidevalt meelde oluline asjade tegematajätmises.
Sellega antakse ennast pingete meelevalda, mis röövivad rahu ja rõõmu.
Selle tulemusel jääb petlik mulje, et aega oleks justkui  kohutavalt vähe ning ollakse pidevalt ilma hingetõmbeta (hingamiseta) vajaduste sees, selle asemel, et juhtida neid.
Suurepärasus tagab meile tippkvaliteedi, mis on õnnistuseks ümbruskonnale. Ühtlasi tõstame üheaegselt sellega oma olulisust sootsiumis.
Probleem ongi vaid selles, et suur osa inimesi ei taha teha seda viimast, 10% pingutust, ehk panna i-le peale punkti (kui kustutad „tulekahjusid“, siis tavaliselt ei jää enam sellele aega), sest tihti nõuab lõppviimistlus natuke suuremat pingutust, kui me oma mõtetes selleks valmis oleme.
Selle tulemusena tekibki keskpärasus, ehk hall mass, kes on pigem ärakasutatav, kui vajalik. Õigemini, neid kasutatakse niikaua, kui nad on vajalikud, peale seda aga lükatakse nad kõrvale.
Suurpärase inimesega aga tavaliselt nii ei juhtu, sest olukorra muutuste juures on nad valmis ikka jälle ja jälle pingutama, mis teeb nad ümbruskonnale väga vajalikuks.
Tegelikult kannab see hetkeline väike pingutus pärast tohutul hulgal rõõmu ja rahu. Keskpärasus aga süvendab orja mentaliteeti samas aga ka pidevat pinget ehk sisemist rahulolematust; tihti ka ükskõiksust.
Tegelikkuses on igale inimesele, just tänu oma individuaalsele eripärale, antud võimalus olla suurepärane.

Austuse ja lugupidamisega
Enn Veesalu

Tuesday, October 4, 2011

Õelate halastuski on julm

Wikileaks’i ajastul on seni paljudele oletustele leidnud kinnitust üsna tõsised juhtumid, kus heateo sildi all tehtud teod näitavad hoopis midagi muud kui nad välja näitavad. Sellist tegevust tuntakse ka „juuda suudluse“ nime all. Õpetussõnade raamatus (Õp 12:10) on öeldud: „Õige hoolib oma looma hingest, aga õelate halastuski on julm.“
Kõiki neid tegusid motiveerib inimese võimu ja kasumiiha, kus eesmärgi saavutamiseks ei valita vahendeid. Paljud neist on suunatud terve inimühiskonna vastu. Üldjuhul toimub see tegevus naeratusega näol ja jätab endast petliku mulje, kui igati humaansest tegevusest. Selle jaoks eksisteerib ka üks tuntud mõiste – „hunt lambanahas“.
Teine liik, üritajaid püüavad ennast näidata väga rõhututena ja nõuavad kaastunnet ja tolerantsust, olles samas sallivust nõudes ise väga sallimatud nende vastu, kes ei nõustu nende poolt pakutud pseudoväärtustega. Kui vaadata üldpilti, siis neid kõiki ühendab üks ühine omadus, karta õiget sõna, ehk täpsemalt öeldes õigesti sõnastatud sõnumi (mõtte) jõudu.
Kõige paremini ilmneb see igasuguste diktatuuride juures, sest kõige ohtlikum on nende jaoks sõnum tõe kohta. Algusest püütakse varjata tegelikkust näiliselt heaga, pakkudes justkui parimat, kui see aga enam ei õnnestu, siis lastakse käiku „terashambad“.
Sarnaselt käituvad ka kõikvõimalikud „tagakiusatud“. Nad on üldjuhul sinuga nõus niikaua, kui Sa lased neil ennast esitleda ja eksponeerida. Kui Sa avaldad aga tõe tagapõhja kohta, siis püüavad nad sind sildistada foobiatega, mis peaks justkui sõnavõtnud inimest näitama näitama kui mingite kummaliste arusaamadega olevusena, kellel on stagneerunud, iganenud ja arengule jalgu jäänud arusaamad. Samas andmata endale aru, et nende endi väärtushinnangud on nihkes elu põhiväärtustega.
Eluväärtused on igavikulised ja nende kadumine inimese elust viib ta rajalt maha. Meie ümber on oma eludega puntras inimesi piisavalt. Ja nende viljadest me võime näha, mida nende tegevus meie keskel esile kutsub. Tahan aga tähelepanu juhtida ühele elu ürgsele alusele, mille esilekerkivad kontuurid siit välja joonistavad.
Nimelt, kui kõik pseudoväärtuste meistrid, püüavad maailma näidata relatiivsena ja hägustada mõisteid, et nad saaks kehtestada enda poolt sõnastatud tähendusi. Eesmärk on selle kaudu läbi suruda oma salakavalaid plaane.
Tähelepanuväärne on siin see, et kõigil neil on ühiseks vaenlaseks tõesõna. See tuleneb sellest, et sest neil endil ei ole mingit jõudu sellele midagi vastu panna. Seepärast kulubki põhienergia neil sõnumi lämmatamiseks.
Huvitav on siinkohal veel see, et kui me räägime päris ürgsest algusest, siis „Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal. Seesama oli alguses Jumala juures. Kõik on tekkinud tema läbi ja ilma temata ei ole tekkinud midagi. Mis on tekkinud tema kaudu, oli elu, ja elu oli inimeste valgus.“
Nii on Piiblis sõnastatud (Jh 1:1-4) tekkeloo algus. Me teame, et meile ei ole millegipärast antud aru saada algusest ja lõpust, kuid samas on siin vihje sõnale, millele tuginedes saaks see, kellele elu alused huvi pakuvad, edasi liikuda.
Seda kinnitab veel üks ajalooline fakt, et Jeesus löödi risti just sellepärast, et ta tõi oma sõnumiga julgelt ja selgelt esile pseudoväärtuste pakkujate moonutused, mis ajas need tõeväänajad marru, täpselt samuti nagu tänapäevalgi. Seega tõe (põhiväärtuste) alustel sõnastatud jõud avab meile ühe piiramatu väe allika. Piisab ainult kui me tahame seda endale selgemaks teha ja edasi uurida. Sõnumi vormistamine laseb esile tõusta ühel tõel, millele rajaneb kogu inimühiskonnas eksisteerivate vastastikuste mõjujõudude funktsioneerimise alus.
Ainus tingimus on siin see, et ta peab toetuma elu jätkusuutlikust väärtustavatele alustele. Ühtlasi eristab see inimest loomadest, kellega meid tihti tahetakse võrdsustada. Mark Twain on öelnud selle kohta ilusa mõttetera: „Inimene on ainus elusolend, kes suudab punastada. Ta on aga ka ainus, kellel on selleks põhjust.“

Austuse ja lugupidamisega
Enn Veesalu
Pärnu Vaimulike Ümarlaua Sekretär