Tõeliselt hooliv ei ole iial passiivne - ta tegutseb.

Läbi aegade on kriisid ühendanud inimesi. See sõnum räägib halva asja paremast poolest. Selle parema äratundmine lisab hoogu aktiivseks tegutsemiseks.
Kui me suudame rasketel aegadel kokku hoida, siis see ainult tugevdab meid. Peame suutma uskuda, et ühiselt tegutsedes on lihtsam, kui üksinda rabeledes. See eeldab hoolivamat suhtumist oma ümbrusesse ja lähikonda. Kas sul läheb korda, mis olukorras teised on? Kas sa tegutsed enda või kõigi eest? Millised on meil eelised selles olukorras tegutsemiseks?
Mina näen, et meil on potentsiaal, mida kasutada eelisena. See on meie rahva e-lembus.
Võrreldes teiste riikidega oleme e-vahendite kasutamisel juba üsna edukad. Kui seda eelist kasutada ühiste eesmärkide poole liikumiseks võime jõuda üsna väheste vahenditega väga kaugele. Rahvas, mõelge sellele ja tegutsege!

Eetika ei alga filosoofiast vaid vettpidavatest kokkulepetest

Elu põhineb väärtustel, mille inimesed üldjuhul ka ära tunnevad. Probleemiks on rohkem see, et ühiskonnale pakutakse hoopis pesudoväärtusi ja koopiaid, mis väliselt on küll sarnane tõelisele väärtusele, kuid ei oma sisu, sest sinna ei ole pandud tööd, higi ja armastust. Kõige selle tõelise asemele sisaldab ta näilisust, ärakasutamist ja kerget lähemisviisi, mis ei oma kaalu.
Inimkond on püüdnud eetikat katta kõrge ja keerulise filosoofiaga, mille kaudu on loodud eksitav arusaam mingist müstikast, millest aru võivad saada vähesed. Tegelikkuses on vaja selleks väga vähe. Piisab, kui me peame kinni kokkulepetest ja suudame olla tõelised sõbrad oma abikaasadele, sõpradele, partneritele.
Oluline on jääda muutumatute põhimõttete juurde, kui räägitakse kokkulepetest ja ei hakata tegutsema teisti, kui algselt oli kokku lepitud. Isegi, kui see tundub olevat sulle mitte soodne.
Need võiks olla alustalad, millele on võimalik oma elus toetuda.

Milline tuleb uus ühiskonnakord?

"Kõigi teiste väärtuste asendamine rahalisete väärtustega tõukab ühiskonda ohtlikku tasakaalutuse suunas ja surub alla inimlikud püüdlused, mis väärivad sama tõsist tähelepanu nagu rahvamajanduse kogutoodangu kasv."
Gerog Soros "Globaalse kapitalismi kriis"

Jälgides tänapäeva arenguid on hinnangute järgi protsessid läinud järjest kiiremaks, kui mitte öelda, et murranguliseks. Kuigi on pikka aega räägitud kapitalismi peatsest kokkuvarisemisest ja kollapsist, siis praeguseks hetkeks ei tundu küll enam midagi kusagil tulevikus terendama, vaid ei ole enam kahtlust, et see hetk on nüüd siis käes. Kui jälgida selle ühiskonnakorra kasuahnust ja sellest tulenevat ületootmist, siis ajaloos on see varem või hiljem kaasa toonud teatud suundades muutusi. Samas on ju ühe süsteemi kokkulangemine on juba enda peal kogetud etapp ja paralleele tõmmata ei ole siit enam raske.
Nagu iga murrangulised protsessiga, toob ka see kaasa hulga suuri ja tihti valulisi muudatusi. Nii on olnud see läbi ajaloo ja jätkub tulevikus veelgi. Ainult suuremate muutuste puhul, kui inimene on kõige selle keskel, siis on tal raske seda märgata. Selleks hetkeks peabki protsessist hetkeks välja astuma, ning jälgima seda kõrvalt.

Tõeline rõõm ei tule muretusest või rikkusest

Tõeline rõõm ei tule muretusest või rikkuses või inimeste kiitusest, vaid millegi väärtusliku tegemisest.
Need sõnad on öeldud Wilfred Grnfell’i poolt. Et osata mõelda ja rääkida targalt, peab seda kusagilt õppima – kodust, koolist, sõprade käest.
Ei ole elus kohanud olukorda, kus tarku inimesi on lastud kasutulult seista. Ikka on neid kusagil vaja, sest nende sees olev väärtus paistab kaugele. Nagu rahatähed ei vedele maas, nii on ka nende valgustatud hingedega, neid ei lendle nagu puulehti, vaid neid tuleb otsida ja selle eest ka head hinda maksta.
Kui me aga räägime ühiskonna tasandist, siis ühel väikesel riigil on iga inimene kullaväärtuses, et temast midagi head tuleks, peab tublilt pingutama. Aga sellel on mitmekordne tasu, sest tarka inimest ei ole võimalik manipuleerida ja ta teab, mis on tõelised väärtused.
Kas see ei ole tee, mida mööda peaks rahvana käima, et mitte hukkuda või kaduda? Kas see ei ole meil kohustus säilitada oma järglastele maalapp, mille peal käia, nagu on seda teinud meie heaks esivanemad?
Enamus meist on arvamusel, et oleme oma kultuurilt ja olemuselt üsna lähedased meie põhjanaabritele ja loeme ennast olevat nendega ühises kultuuri- ja majandusruumis. Tuleb nõustuda, et nii ta ka on. Kui aga vaadata meie hariduspoliitikat, siis millegipärast ennast hästitõestanud Põhjamaade mudel meile ei sobi, sest neil on kõrgharidus ette nähtud anda oma kodanikele tasuta. Kui 90-ndate algul Soomes "lama" aeg oli, siis põhiline, mis tehti; pandi inimesed õppima.
Tundub, et meil on ka see kogemus ülearune ja peaks ikka midagi veel "maha keerama".
Üsna halb on vaadata, kui noored inimesed, kellel on ühiskonnas tarkust ja tahet, pannakse praegu õppelaenude kaudu pankasid teenima, mida võib sisuliselt ka orjastamiseks nimetada.
Meil on tekkinud põlvkond noori, kellest on saanud head ja tugevad spetsialistid, kuid nad ei julge riskida ettevõtlusega. Põhjuseks on suured laenu- ja liisingukoormused, mis äri kõrbemise puhul võivad viia inimeste elud kaosesse. Seetõttu hoitakse kinni sellest, mis on, et tagada sissetulekute stabiilsus. Taoline arengupidur aga avaldab otsest mõju ühiskonna elulistele protsessidele.
Millegipärast oma põhialustel asjad liikuma pandud täiesti vastupidises suunas. Kui räägitakse meil hariduse kättesaadavmaks tegemisest, siis kohtab tihti mõtet, et haridus on individuaalne hüve. See väljend oma olemuselt on juba vastuoluline.
Kas saab ühe riigi poliitikas olla haridus individuaalne hüve?
Tunnistan, et ei ma kujuta seda ette, kui neid saadud teadmisi tuleb kasutada ühiskonna hüvanguks. Või pean ma neid kasutama kusagil mujal? Aga kus siis? Miks ma peaksin lähenema haridusele individuaalselt, kui planeerin seda kasutada edaspidi elu edendamiseks oma ühiskonnas?
Teisalt räägitakse meie kõrgete ametnike poolt hariduse olulisusest. Kus siin tõde asub? Sisuliselt see eeltoodud vastuoluline mõte "hariduse individuaalsusest" on neoliberaalne loosung, mida igal pool rõhutatakse. Meie riigis on ta kohandatud liberaalse majanduspoliitika mõiste alla.
Pealegi on selline lähenemisviis vastuolus kogu meie ootustega. Kui meie ühiskond ei mõtle hariduse toetamisele, siis kus kohast see individuaalses korras tulema hakkab? Põhjamaade arengu tulemus on ühiskonda ja majandust teotav hariduspoliitika. Selleks ongi tehtud seal kõrgharidus tasuta hüveks, et ta oleks kõigile laialdaselt kättesaadav. Nende edu tulemused selles vallas olid juba siis näha, kui meie oma iseseisvusteed kujundama hakkasime. Olen nõus, et ka tasuta haridusel on oma varjupooled, kuid kas see kaalub üles meie ühiskonna vajaduse? Väikestena me suudame tulevikus rohkem läbi lüüa siis, kui me ikka oma peaga töötame.

Kriisides on ka positiivne pool

See toimib vastavalt meie endi sisemaailmale. Kui lapsed mäest alla kelgutavad, siis on see nende jaoks lõbus. Lähenedes olukordadele sellest vaatenurgast, peaks negatiivsetest olukordadest läbiminek meile teadvustama, et õige tegutsemise korral ootab meid ees positiivne tulevik. Pilvine ilm ei tähenda veel seda, et pealpool pilvi ei ole päikest.
Kriisides ei kaota need, kes julgelt olukordadele näkku vaatavad. Tuleb välja selgitada, kus valesti tehti ja seda ka avalikult tunnistada.
Ühiskonna tasandilt vaadatuna hakkab see peast ehk valitsejatest. Kui rääkida demokraatiast, siis üks põhilisi puudusi on see, et sigaduste tegijad loodavad kollektiivsele vastutusele. Õigemini, nad ei julge vastutust võtta.
Küsimus ei ole vigade tegemises, vaid palju olulisem on see, kuidas nendele hiljem reageeritakse.
Inimene, kes ei ole võimeline oma vigu tunnistama ei näe põhjust ka muutumiseks. Tavaliselt püüab ta välise kosmeetikaga oma kortsud varjata.
Kui me aga julgeme tõde tunnistada, siis võime olla ka kindlad, et võit on käes. Kirikuõpetaja Toomas Paul on kunagi välja öelnud ühe mõtte, et "kui sa oled sõnastanud probleemi, siis oled juba lähedal ka vastusele."


Austuse ja lugupidamisega
Enn Veesalu