Õelate halastuski on julm

Wikileaks’i ajastul on seni paljudele oletustele leidnud kinnitust üsna tõsised juhtumid, kus heateo sildi all tehtud teod näitavad hoopis midagi muud kui nad välja näitavad. Sellist tegevust tuntakse ka „juuda suudluse“ nime all. Õpetussõnade raamatus (Õp 12:10) on öeldud: „Õige hoolib oma looma hingest, aga õelate halastuski on julm.“
Kõiki neid tegusid motiveerib inimese võimu ja kasumiiha, kus eesmärgi saavutamiseks ei valita vahendeid. Paljud neist on suunatud terve inimühiskonna vastu. Üldjuhul toimub see tegevus naeratusega näol ja jätab endast petliku mulje, kui igati humaansest tegevusest. Selle jaoks eksisteerib ka üks tuntud mõiste – „hunt lambanahas“.
Teine liik, üritajaid püüavad ennast näidata väga rõhututena ja nõuavad kaastunnet ja tolerantsust, olles samas sallivust nõudes ise väga sallimatud nende vastu, kes ei nõustu nende poolt pakutud pseudoväärtustega. Kui vaadata üldpilti, siis neid kõiki ühendab üks ühine omadus, karta õiget sõna, ehk täpsemalt öeldes õigesti sõnastatud sõnumi (mõtte) jõudu.
Kõige paremini ilmneb see igasuguste diktatuuride juures, sest kõige ohtlikum on nende jaoks sõnum tõe kohta. Algusest püütakse varjata tegelikkust näiliselt heaga, pakkudes justkui parimat, kui see aga enam ei õnnestu, siis lastakse käiku „terashambad“.
Sarnaselt käituvad ka kõikvõimalikud „tagakiusatud“. Nad on üldjuhul sinuga nõus niikaua, kui Sa lased neil ennast esitleda ja eksponeerida. Kui Sa avaldad aga tõe tagapõhja kohta, siis püüavad nad sind sildistada foobiatega, mis peaks justkui sõnavõtnud inimest näitama näitama kui mingite kummaliste arusaamadega olevusena, kellel on stagneerunud, iganenud ja arengule jalgu jäänud arusaamad. Samas andmata endale aru, et nende endi väärtushinnangud on nihkes elu põhiväärtustega.
Eluväärtused on igavikulised ja nende kadumine inimese elust viib ta rajalt maha. Meie ümber on oma eludega puntras inimesi piisavalt. Ja nende viljadest me võime näha, mida nende tegevus meie keskel esile kutsub. Tahan aga tähelepanu juhtida ühele elu ürgsele alusele, mille esilekerkivad kontuurid siit välja joonistavad.
Nimelt, kui kõik pseudoväärtuste meistrid, püüavad maailma näidata relatiivsena ja hägustada mõisteid, et nad saaks kehtestada enda poolt sõnastatud tähendusi. Eesmärk on selle kaudu läbi suruda oma salakavalaid plaane.
Tähelepanuväärne on siin see, et kõigil neil on ühiseks vaenlaseks tõesõna. See tuleneb sellest, et sest neil endil ei ole mingit jõudu sellele midagi vastu panna. Seepärast kulubki põhienergia neil sõnumi lämmatamiseks.
Huvitav on siinkohal veel see, et kui me räägime päris ürgsest algusest, siis „Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal. Seesama oli alguses Jumala juures. Kõik on tekkinud tema läbi ja ilma temata ei ole tekkinud midagi. Mis on tekkinud tema kaudu, oli elu, ja elu oli inimeste valgus.“
Nii on Piiblis sõnastatud (Jh 1:1-4) tekkeloo algus. Me teame, et meile ei ole millegipärast antud aru saada algusest ja lõpust, kuid samas on siin vihje sõnale, millele tuginedes saaks see, kellele elu alused huvi pakuvad, edasi liikuda.
Seda kinnitab veel üks ajalooline fakt, et Jeesus löödi risti just sellepärast, et ta tõi oma sõnumiga julgelt ja selgelt esile pseudoväärtuste pakkujate moonutused, mis ajas need tõeväänajad marru, täpselt samuti nagu tänapäevalgi. Seega tõe (põhiväärtuste) alustel sõnastatud jõud avab meile ühe piiramatu väe allika. Piisab ainult kui me tahame seda endale selgemaks teha ja edasi uurida. Sõnumi vormistamine laseb esile tõusta ühel tõel, millele rajaneb kogu inimühiskonnas eksisteerivate vastastikuste mõjujõudude funktsioneerimise alus.
Ainus tingimus on siin see, et ta peab toetuma elu jätkusuutlikust väärtustavatele alustele. Ühtlasi eristab see inimest loomadest, kellega meid tihti tahetakse võrdsustada. Mark Twain on öelnud selle kohta ilusa mõttetera: „Inimene on ainus elusolend, kes suudab punastada. Ta on aga ka ainus, kellel on selleks põhjust.“

Austuse ja lugupidamisega
Enn Veesalu
Pärnu Vaimulike Ümarlaua Sekretär