Sinu tõeline olemus on see, kuidas sa tegutsed siis kui sind teised ei näe

Üsna valus on mõelda nendele asjadele, mida oled kunagi oma elus valesti teinud. Vahel teadlikult, vahel kogemata, vahel salaja, vahel avalikult.
Üks norra jutlustaja ütles: "et ükski isa ei loe seda, kui palju tema kõndima õppiv laps kukkus, vaid seda, mitu sammu ta tegi".
Me võime oma elus vahel väga rumalalt käituda, aga tähtsam on hoopis see, kuidas me sellele reageerime.
Mõni inimene on avalikkuse ees väga kaunis ja ilus. Tegelikkuses aga võib-olla olukordi, kus vahel tuleb väike jõnks sisse teha, et siis peale seda jälle ilus ja korralik olla. On inimesi, kes ei pruugigi seda jõnksutamist isegi väga palju praktiseerida. Ainult vahete-vahel – kui teisiti ei saa. Aga üks omadus neil on; tavaliselt ei ole need kõrvalepõiked avalikud.
See aga tegelikult määrabki meie olemuse. Kas me oleme ennast määrinud või ei. Määrida on ennast lihtne. Katsu aga valgete riietega käia nii, et sa puhtaks jääksid. Kas see on lihtne või nõuab sinult pingutust? Nii on ka elus. Puhtaks jäämine ei ole sugugi kerge. See eeldab meilt vahel väikest sõna - ei, mille väljaütlemine ei tulegi alati nii sujuvalt esile kui seda tegelikult tahaks.
Meie kõrvalekaldumistega on olnud tihti nii, et probleemi sees olles me ise ei ole seda näinud ja pidanud neid situatsioone olukorrast tingitud tegutsemiseks. Kõrvaltvaatajana, aga me võime seda üsna tihti näha, eriti poliitikas, kus selline asi peaks välistatud olema. Paraku elu räägib vastupidist.
On öeldud, et kui ori valitseb, siis maapind põrub. Tugevam on see, kes suudab teised tõsta endast kõrgemale.

Enn Veesalu
Pärnu Vaimulike Ümarlaua
sekretär