Religiooni peab suhtuma arusaamisega

See, et religiooni peab suhtuma arusaamisega, on tõsi, muidu juhtub palju halba. Seda kinnitavad nii ajalugu, kui tänapäev (sõltumata uskumusest). Paraku ei ole asjadest arusaamine ainult haritud inimeste privileeg, vaid eelkõige inimese sisemise (ehk sotsiaalse) intelligentsuse kaasosa.
Austraalia tuntud rikkur Peter Daniels (külastanud 2 korda ka Eestit), oli kuni 26 eluaastani asotsiaalsete kalduvustega kirjaoskamatu müürsepp, kes tänapäeval nõustab riikide valitsusi ja kirjutab raamatuid, kusjuures ei ole ühtegi päeva oma elus koolis käinud.
Ta sai lihtsalt ühel kristlikul seminaril teada, et ka temasugusel on võimalus. Ta haaras sellest teadmisest (teada [aru]saamisest) väga tugevasti kinni ja ülejäänu hakkas tasapisi tema elus toimima.
Noorena Nõukogude Armees teenides, ei teadnud ma religioonidest, ega uskumistest rohkem suurt midagi, kui niipalju, et mu mõlemad vanaemad oli usklikud, mis oli keskmises eesti peres üsna tavaline nähtus.
Kuna tolleaegne sõjavägi oli justkui minimudel ühiskonna erinevate rahvuste läbilõikest (15 liiduvabariiki), siis seal ühe tähelepaneku ma oma elu sel perioodil siiski tegin.
Nimelt, Baltikumi rahvaste, grusiinide, armeenlaste jne. ehk kristliku taustaga maadest noorte meeste käitumine erines oluliselt, teistest uskumustest rahvaste käitumisega. Kui eelnimetatud rahvaste esindajad suutsid omavahel asju mõningate eranditega enamalt jaolt verbaalselt selgeks teha, siis teise poole esindajaid iseloomustas pigem lahenduse vägivaldne ja füüsiline käsitlus, millega kaasnesid tihti ka üsna eluohtlikud abivahendid (sattusin ka ise ükskord päris kriitilisse olukorda).
Me võime näha analoogsest mudelit tänapäeval tegelikult Lähis-Idas, kus ühepool rindejoont on märgata tähelepanuväärselt suurt hulka Nobeli preemia laureaate, teise poole pealt sama suurt hulka pommivöödega inimesi. Kindlasti on igal rahvusel oma hulle ja kangelasi, kuid on asju, mis läbivad mingi niidina üldpilti. See niit tõmbab piiri sinna, kus maani suudetakse rääkida sõnadega ja kus maalt enam mitte.
Hea vana Õpetuseraamat ütleb selle kohta nii:
Õp 1:7
Issanda kartus on tunnetuse algus, meeletud põlgavad tarkust ja õpetust.
Õp 1:20-22
(20) Tarkus hüüab tänavail, annab oma häält kuulda turgudel, (21) kisendab lärmakates paikades, kõneleb oma sõnu linnaväravate suus: (22) «Kui kaua te, rumalad, armastate rumalust? Kui kaua meeldib hooplejail hoobelda ja alpidel vihata teadmist?
Tihti piisab, kui vaatame natuke lahtiste silmadega ringi ning jälgime, mis meie ümber toimub. Näited elust enesest teevad pildi palju selgemaks. Minu arust targad teadlased teevad tihti nii.
Ka ateistid usuvad, ainult seda, et Jumalat pole, kuid pole suutnud seda faktidega veel tõesta.

Austuse lugupidamisega
Enn Veesalu

Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal

Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal (Jh 1:1).
Surm ja elu on keele võimuses, ja kes seda armastab, saab süüa selle vilja (Õp 18:21).
Kui Sa oma sõnumit (sõna) edastad, siis on see konkreetne mõtestatud tegevus, kujund või arusaam sõltumata keelest (nii on ka saarlastega).
Sõnal on aga jõud, mida ei ole võimalik, mõõta (siit ka meedia olulisus). Kui üks armee juht ütleb oma sõduritele ainult ühe sõna, näiteks mine, siis hakkab armee liikuma olenemata sõdurite arvust - see arv võib olla lõpmatu.
Peale selle on sõnum igavikuline. Näiteks võid salvestada oma sõnumi. Hiljem aga võid sõnumikandjat uuendades, kuulata seda lõpmatult kaua.
Inimenegi on kodeeritud mõtestama oma tegevust igavikuliselt. Me teeme oma igapäevaseid tegevusi, nagu me ei surekski kunagi, meil ei tule mõttesegi teha midagi ajutist sel põhjusel, et me kunagi lahkume siit ilmast. Veel enam, mõne inimese eesmärk on panna maha märk, mis kestaks ka peale teda igavikuliselt.
Siit ka Jeesuse poolt sõnastatud mõte.
Taevas ja maa hävivad, aga minu sõnad ei hävi (Mt 24:35).

Austuse ja lugupidamisega
Enn Veesalu

Austatud lugejad,
Mul on südamel üks asi, mida tahan, et Eesti rahvas paremini teaks ja millest paremini aru saaks. Kuna mul alljärgneva isikuga otsene kontakt puudub, siis ei oleks mul midagi selle vastu, kui teie kaasabil see info ka meie kunagise presidendi endani jõuab; seepärast otsustasin avaldada selle sõnumi siin. See puudutab meie rahva liidrit Arnold Rüütlit.
Ja nimelt:
Mul on kunagi võimalus olnud olla koos meie kunagise Eesti Vabariigi presidendi Arnold Rüütliga rahva poolt väga lugupeetud inimese ja tuntud ühiskonnategelase matusel.
Me sattusime istuma ühte lauda ja ma kuulasin suure huviga, Eesti ülemineku perioodist, putši ajast, Jeltsinist ja Gorbatšovist.
Endise süsteemi inimesena tean, et kui ta pani Moskvas lauale Eesti iseseisvusdeklaratsiooni, siis üldjuhul selliste harukordsete juhtumite korral võisid inimese jaoks olla valmis pandud eluohtlikud üllatused. Ei ole kahtlust, et ta võis seda ka ise hoomata.
Nagu hiljuti, meedias kuulsime, said ta aastaid hiljem tolleaegse Nõukogude Liidu välisministri Ševarnadze kaudu sellele ka kinnitust. Seepärast soovitan natuke noorematel, kellel pole endal aimugi tolleaegsete elu olukordade tõsidusest, sügavalt järele mõelda oma pilgete osas Arnold Rüütli aadressil ja ette heita talle punaminevikku.
Igatahes kahtlen, kas need pilkajad ise oleksid selles olukorras nii sirgeselgseks jäänud. Seepärast ei tee saladust, et pean seda oma elus üheks austusväärsemaks kohtumiseks ja võimaluseks.
Jääb üle vaid nentida, et kindlasti oleks võinud ka Arnold Rüütel tolleaegses ülikeerulises olukorras teatud teenete eest maanduda Gorbatšovi ja Sevarnadze kõrvale, sest rahvusahelist kuulsust oli tal juba piisavalt. Paraku otsustas ta valida ohtlikuma ja raskema tee – minna eluga riskides koos oma rahvaga. Ajalugu on kinnitanud selle valiku õigsust.
Võib juhtuda, et mõni inimene ei pea elus väga palju tegema. Piisab, kui ta otsustaval hetkel on õigel ajal ja õiges kohas ning ta südamehoiak on paigas. Ühele rahvale võib olla see hetk tõeliseks õnnistuseks.
Arvan, et me ei taha mõeldagi, mis oleks juhtunud Eestiga siis, kui Arnold Rüütel oleks sellel hetkel oma osa tegemata jätnud või oma elu pärast kartma löönud. Arvan, et see inimene, kes kriitilises olukorras nii tulemuslikult käitub, võib meie järeltulevatele tegijatele heaks eeskujuks olla.
Tahan selle sõnumiga avada pisutki sellest, millele inimesed tihti ei mõtle või ei tule lihtalt selle peale.
Siit ka minu avalik ja siiras tänu Arnold Rüütlile, selle tookordse raske valiku eest ja loodan, et Eesti rahvas hakkab selle julge teo eest temasse ka väärikalt suhtuma.
Austuse ja lugupidamisega
Enn Veesalu

Avalik kiri Eesti Vabariigi riigikogu liikmetele
Austatud riigikogu liige,
Kui me oleme ühiselt koos oma rahva laulupeol, siis me näeme, mis toimub inimeste südametes, vähe on neid, kelle silmis pole tänupisarat, sest kõik tunnevad ära selle, mis püha ja omane ainult sellele rahvale.
Kui meie rahva vastu olid tulemas tankid, siis me olime üks, sest me tundsime ohtu nendele väärtustele, mis on omased ja pühad ainult  sellele rahvale.
Kui me laulame oma riigi hümni, siis tõuseme kõik püsti, et avaldada austust selles laulus olevatele väärtustele, mis on omased ja pühad ainult  sellele rahvale.
Need väärtused on väga ürgsed ja aidanud olla ja säilida meil isegi väikese rahvana algusest saadik, sellepärast, et need on olnud omased ja pühad meie rahvale, kuid ei pruugi olla omased mõnele teisele rahvale. Ja nii kaua, kui püsivad igavikulisena need väärtused, mis on omased sellele rahvale, nii kaua püsib ka Eesti rahvas.
Austatud riigikogulane, mulle on õpetatud, et ma pean austama ja lugu pidama oma valitsejatest ja juhtidest ja ma kinnitan, et ma teen seda kogu oma lugupidamisega.
Kuid see annab mulle võimaluse Sulle sügavalt silma vaadata ja küsida, et kas Sa oled valmis maksma hinda ja hoidma neid väärtusi, mis on omased ja pühad sellele rahvale (nagu Sa tõotanud oled) või pead paremaks tühja pilguga mööda vaadata ja pugeda arglikult  suurema venna selja taha? Pole saladus, et hind võib olla vahel suur, sest ühe rahva väärtused on hindamatud. Omal ajal arvasid inimesed, et nad võivad selle nimel palja käsi tankide vastu minna ja nii ebareaalne, kui see ka ei tundu, oli neil õigus. Võib-olla Sa ei istuks praegu selle koha peal, kui nemad poleks seda teinud.
Benjamin Franklin on selle kohta öelnud nii: „Kes ohverdab vabaduse ohutuse eest, ei vääri kumbagi“.
Küsin veel, et kas Sa oled kindel, et Eesti rahva jaoks on tingimata vaja seda Kooseluseadust või oleks hoopis olulisem selline seadus vastu võtta, mis tooks eestimaalased välismaalt koju tagasi?
Elan ka ise kogu oma perega välismaal, mitte sellepärast, et mulle Eestimaa ja minu rahvas ei meeldiks, vaid sellepärast,  et  Sa oled paraku liiga tihti vajutanud sellele seaduse klahvile, mis on röövinud need väärtused, mis on omased sellele rahvale. Kui oleksin üks vähestest, oleks see vast minu probleem, kuna olen üks paljudest, siis peaks rääkima see fakt ise enda eest. Tuleksin meeleldi koju tagasi, ja julgen arvata, et ka paljud teised, kui Sa sellele tarkusega kaasa aitaksid.
Peale selle on mul valus vaadata, kui üks meie esijuhtidest hurjutab ilusate sõnade asemel emade päeval meile armsaid emasid selle eest, et nad ei oska lugu pidada väärtustest, mis ei ole omased sellele rahvale. Miks peaks meie emadele, kes on meie perekonna kodusoojuse loojad, peale suruma võõraid väärtusi, kui on nende jaoks omased ja pühad need väärtused, mis on meid siiani läbi ajaloo rahvana hoidnud ja kandnud.
Meie maale on pandud ilus nimi, Maarjamaa. See seostub millegi väga pühaga. Elus ei ole midagi juhuslikku ja nii on ka selle nimega. On inimesi, kelle jaoks on olemas pühadus  ja on inimesi, kelle jaoks seda ei ole. See ei selgu kunagi ilusate sõnade, vaid tegude kaudu.
Meie esiisadel jätkus julgust ja tarkust tunnistada, et inimene ei ole alati kõikvõimas, vaid midagi on veel üle tema ja selleks nad panid meie hümni sisse sõnad: „Su üle Jumal valvaku, mu armas Isamaa“.  Ajalugu on jätkuvalt kinnitanud, et see pole meile hukatust toonud, pigem vastupidi.
Ta kaitses siis, kui inimesed otsustasid palja käsi tankidele vastu minna, kaitses siis, kui eestlased laulsid laulupeol vaatamata võõra võimu keelule Mu Isamaa on minu arm, sest vallutajatele tundus ühe rahva pühadus relvast ohtlikumana.
Ja kaitseb nüüdki, üks kõik, mis otsuse Sina langetad, on Sinu rahvas juba oma otsuse teinud (mis on ka Sulle seaduseks), et talle ei ole vaja seda Kooseluseadust. Rahvale on seaduseks tema sellekohane otsus, mida Sa uuringu tulemuste kaudu tead ka ise väga hästi. Vahe on ainult selles, et kas Sa saad, siis peale seda veel arvata, et Sa olid seesama ja üks sel otsustaval hetkel koos oma rahvaga, kes kaitses neid väärtusi, mis on omased ja pühad sellele rahvale. Me näeme seda varsti.
Kui Sa aga peaks kartma õigeid otsuseid teha, siis elu näitab, et Sinu asemele tulevad julgemad, kes ei karda teha neid otsuseid, mis on omased ja pühad sellele rahvale.

Austuse ja lugupidamisega
Enn Veesalu