Saturday, January 28, 2012

Kas sa tead seda, et sa oled pärija?

Kunagi oli üks miljonärist rikas mees, kelle viimaseks sooviks oli see, et peale surma tema maiset keha ei tuhastataks, vaid maetakse maapõrmu. Kui aga kätte tuli see hetk, siis tema lähedased ei arvanud sellest soovist midagi ja pidasid eeltoodud palvet täitmisele mittekuuluvaks ning lasid ta mingil põhjusel siiski tuhastada.
Nende ükskõiksus inimese viimse soovi suhtes leidis põhjenduseks rahuldava lahenduse mõtteviisis, et nüüd on ta surnud ning see ei muudaks tema joaks enam midagi!
Temast järelejäänud rikkus osutus nende silmis palju tähtsamaks faktoriks, millega tuleks tegeleda. Sellest tulenevalt koondasid sugulased peale matuseid põnevusega oma tähelepanu hoopis testamendi avamisele.
Pärandi avamisel oli aga nende üllatus suur, kui nad nägid, et sinna oli kirjutatud lühidalt: „Armsad lähedased, olete mulle väga kallid ja kõik see mis mul oli, kuulub nüüdsest teile. Et pääseda ligi minu varandusele, peate kasutama koodi, mis on tätoveeritud minu rinnale...“
Oma ükskõiksuse, tuimuse- või rumalusega võime elu jooksul tuhastada suure hulga meie jaoks valmis pandud väärtusi ning varandusi.
Piibel koosneb Uuest- ja Vanast Testamendist ja pealkiri ütleb juba ise, mis on sinna kirjapandud sõnumi sisu.
Kui me saame teada meile määratud pärandusest, siis kas me suhtume sellesse ükskõikselt? Vastupidi, me uurime selle dokumendi läbi täht tähe haaval.
Kui tark tegu on sel juhul jätta läbi uurimata testament, mis on kirjutatud inimeste jaoks, eriti kui selles on kirjapandud rõõmusõnum (evangeelium)?
Teadasaamine mõnest pärandi rikkusest, mis neile lihtsalt sülle kukub, teeb üldjuhul saaja päris rõõmsaks.
Kui sa vaevuksid seda sõnumit sellise pilguga vaatama, siis ei oleks ta sinu jaoks enma mingi ajalooline juturaamat, vaid kaevudes sinna (aarded ei vedele üldjuhul maas, vaid neid tuleb hoolega otsida), võid avastada tegelikkuses midagi põnevat, mille peale sa pole kunagi varem mõelnud (paludes Jumalalt tarkust ka selle mõistimiseks).
Pane tähele, me võime ühte ja sama asja näha täiesti erinevalt. Sellest kahest osast koosnevas raamatus on ajalugu, aga peale selle on siin ka elu, mida tol perioodil elati. See on üks mudel, mille järgi on võimalik projekteerida meie päriselu, sest elu põhiväärtused on igavesed ja muutumatud ajas.
Israeli kuningas Saalomon on kunagi selle kohta öelnud nii: "Ei ole midagi uut siin päikese all - mis on olnud, see saab olema, ja mis on tehtud, seda tehakse veel.


Lisan siia paljudele juba tuntud pildi Stephen R.Covey raamatust "Väga efektiivse inimese 7 harjumust," kus on ühes pildis tegelikult kaks pilti - noor ja vana naine.
Kui sa näed ainult üht, siis kutsu keegi appi vaatama, ja küsi, kas ta näeb mõlemat (noort ja vana) või ainult üht neist.
Panin illustreerimiseks selle koolitustel tihti kasutatud näite sellepärast, et selgitada, kui erinevalt võme ühte ja sama asja näha.
Samuti on meie vaimsete paradigmadega. Mida me oma elus näeme, kas mõlemat poolt (vaimset ja materjaalset) või ainult ühte.
Ükski teadlane ei ole maailmas suutnud veel tõestada, et Jumalat ei ole. Järelikult põhineb ka ateistide arusaam ainult uskumusele (ühele nägemusele), nagu iga teinegi religioon.
Antud kontekstis on üks pilt ajalugu, teine aga läbi ajaloo ühiskonna toimimise seaduspärasused. Teatavasti ka tänapäeva ajaloolased tuginedevad eelnevatele kogemustele, kui on vaja sõnastada ühiskondliku korrastatuse reegleid.

Meil võib vahel puududa võimekus oma pärandit hallata.

Nagu ilmalikus- nii ka vaimulikus maailmas on selleks puhuks nõustajad vastavalt oma profiilile. Vaimulikus maailmas on selleks pastorid, evangelistid, õpetajad, apostlid ja prohvetid. Viimatinimetatu kohta võib tuua mõningaid näiteid. 
Kui teine maailmasõda pidi algama, siis saatis Jumal ka konkreetseid prohveteid konkreetse sõnumiga meie rahvale. Üheks tuntumaks neist oli Karl Reits, kes käis 11 aastat järjepidevalt rahva keskel ja kutsus inimesi meeleparandusele (tegi seda muuseas ka kogudustes ja kirikutes).
President K. Pätsi juurde tuli seesama prohvet kolmel korral. Ei ole täpselt teada, millisel külastuse ajal, kuid president lubas talle hakata eluaegset pensioni maksma, kui ta loobub rahva hullutamisest ja hirmutamisest.
Selle peale vastas Reits: "See pole teie võimuses seda mulle lubada, kuna teie omagi pension pole kindlustatud!." Aeg näitas, et see oli tõsi.
Tol ajal juba üsna tuntud prohvetiga käitus päris toorelt kindral Laidoner. Kui too meie ülemjuhataja juurde tuli, lasi ta mehe vahistada ja ka kumminuia anda; selliseid vahejuhtumeid toimus mitmel korral.
Prohvetit arreteeriti üsna tihti süüdistatuna liiklustakistustes ja avalikes kohtades loata koosolekute pidamises. Hiljem hakkas ta ühe sõbraliku ametniku soovitusel avalikult rääkides ka samal ajal vaikselt liikuma, et ei koguneks rahvast.
Kord oli küsinud vanglaülem temalt: "Miks sa kõneled tänavatel, kui see on keelatud? Reits vastas "Ristitud paganate pärast!" "Kes nad on?" küsis vanglaülem. "Sina oled üks neist!" tuli vastuseks.
Nähes mehe südikust oma järjepidevusega hakkasid võimuesindajad pikapeale leebuma ja uskuma, et mehel on tõesti tõsi taga (nüüd teame, et see nii ka oli).
Karl Reits ütles meie riigijuhtidele, et nad kuulutaks välja üleriigilised paastu- ja palvepäevad ning kogu rahvast kutsuks üles Jumala armu ja halastust paluma.
Üks kord, kui K.Reits oma eelnimetatud ettepanekuga president K.Pätsi juures oli, pani viimatinimetatu käe prohveti õlale ja ütles: "Kuule mees, sa oled nälja tõttu päris lolliks läinud. Mine kööki ja lase naised annavad sulle seal süüa".
Nagu näha võib, ei pidanud meie juhid tol hetkel seda sõnumit millekski.
Samas, kui Soome rahva juhid kutsusid analoogses olukorras oma rahvast paastuma ja palvetama; kogetud  tulemused räägivad siin ise enda eest.
Me teame, kuidas läks Soomel ja kuidas läks neil segastel aegadel Eestil; ja mis sai president K.Pätsist ning kindral Laidonerist. President pidas Reitsi küll hulluks, aga paraku lõpetas oma eluõhtu hoopiski ise hullumajas.
See veelkord kinnitab seda, et õige prohvet (on ka valeprohveteid) ei räägi sulle seda, mida sa tahad kuulda vaid see, mida sa pead kuulma.
Kui Eesti rahvas voolas 90-ndate algul kirikusse ning laulis Lauluväljakul isamaalisi- ja kristlikke laule, siis tuli see otse rahva südamest. See oli vägi, mis vabanes ja sellest rääkitakse siiani. Mis meile oli iseenesest mõistetav, sai läänepoolsele elanikonnale täielikuks imeks (diplomaate koolitatakse selle näite varal), sest protsessid toimusid tol ajal nende jaoks täiesti loogikavastaselt. Ühiskonnateadlased on öelnud, et ajaloos puudub pretsedent, kus agressor loobub vabatahtlikult oma territooriumist. Ja julgeme endale tunnistada, et millises valguses näeb meie suur naaber olukorda täna. Teame ka seda, et vabadus tuli meile ilma ühegi pauguta, kus samas ükski teine vabariik ei pääsenud verevalamisest.
Kui meil siis oli pääsemise lootus nii habras, et inimesed ei osanud enam muud teha, kui Jumala poole pöörduda, siis miks peaks nüüd järsku teisiti olema.
Aeg läks edasi ja elujärje paranedes ununenesid inimestel need hetked ja asemele astus edukus, pragmaatilisus, vajadused jne. Kuid see on aegade algusest kahjuks juba nii olnud, et oma hingelist seisundit hakatakse alles siis parandama, kui juba väga valus hakkab. Meie rahva puhul võttis see vahepeal aega 50 aastat.
Eks Piibelgi ütleb, et see tee, mis tuleb käia on kitsas.
Kui me vaatame inimesi, kes on elus midagi saavutanud, siis on üldjuhul olnud sellel mingi hind (teatud hüvedest loobumised, läbikukkumised jne. Kuid üks asi on neil ühine - nad ei ole valitud teel käimist vaatamata raskustele pooleli jätnud.
On asju, mida võiks olukordade paremaks mõistmiseks näha. Võime ju meile pakutu suhtes ükskõikselt käega lüüa, aga saame võtta ka tõsiselt, nagu tegi Soome rahvas (näiteid on teistegi rahvaste puhul, kusjuures alati on tulemused osutunud neile suureks kasuks).
On tõsiasi, et testamendi koostaja kehtestab ka reeglid. Meile ei pruugi need alati meeldida ja võime käituda kangekaelselt oma tahtmist mööda, nagu loo alguses tegid kõne all olnud miljonäri sugulased, jäädes ilma sellest, mis oleks pidanud neile tegelikult kuuluma.
Testamendi tegija jaoks ei muutunud tõesti enam midagi, kuid reeglite eiramine muutis täielikult nende olukorda, kes pidid neid järgima, isegi siis kui testamendi tegija ei viibinud ise enam kohal.
Èluväärtuste põhimõtete eiramisel on samuti tagajärjed ja me ei saa kunagi hiljem enam kedagi teist peale enda selles süüdistada, kui me valisime ise ja vabatahtlikult valeks osutunud tee. Pealegi võib sellega kaasneda suur kahju. Öeldakse, et iga teadmine toob vastutuse.
Seega ole ärkvel ja ergas ning ära mängi maha seda, mida sulle pakutakse, vaid tee kindlaks, uuri, õpi selgeks reeglid ja võta vastu see, mis sulle tegelikult kuulub.
Pealegi pole siin midagi müstilist, vaid see arm, mis on lihtsalt sinu jaoks valmis pandud. Seal samas raamatus on öeldud, et arm ei oleks arm, kui teda peab välja teenima. Sa oled oma Looja poolt aktsepteeritud kõige oma puuduste ja vigadega.
Kui su lapsel on kasvuraskused, siis ei viska sa teda tänavale, vaid annad oma parima talle eluks kaasa. Samad võrdlused võid sa leida sellest dokumendist, mis sind juba ammu ootab, kui sa suvatsed sellega vaid tutvuda.
Ameerikas on üks saade, kus otsitakse päranduste omanike. Seal teadustatakse, et kui sa tead praegu seda isikut kellest jutt käib, siis mine tema juurde ja ütle talle, et tal on saada suur pärandus.
Kurb statistika on see, et Ameerika pankades pidi seisma tohut hulk pärandatud raha, millele ei ole omanikud järgi tulnud. Võid ette kujutada olukorda, kus inimene elab oma elulõpuni vaesuses, teadmata, et tegelikult on ta suure varanduse omanik.
Püüa olla targem, ära jäta uurimata seda, mida sa võid tegelikult omada.

Ha 2:14
Sest maa saab täis Issanda au tundmist - otsekui veed katavad merepõhja.
Js 11:10
Sel päeval sünnib, et Iisai juurt, kes seisab rahvaile lipuks, otsivad paganad ja tema asupaik saab auliseks.

Austuse ja lugupidamisega
Enn Veesalu
Pärnu Vaimulike Ümarlaua
sekretär

No comments: