Kas sa tahad olla suurepärane või keskpärane?

 Olla suurepärane, mitte keskpärane peaks olema meie elu eemärk ja mõtteviis.

Tundub, et justkui ülepakutud põhimõte, kuid võin kindlalt öelda, et suurpärasus tagab meile elus tegeliku rõõmu ja südamerahu, mis väljendub selles, mida me oma ümbruskonda projetseerime. Täpsemalt, inimese ümbrus on just selline, mida ta oma südamest välja voolata laseb.

Näiteks vaata, millist räpasust võib üks asotsiaalne inimene enda ümber tekitada ja vastupidi, millist ilu võib inimese südamest välja voolata, kui selles on mingi igatsus, midagi väga hästi ära teha.

Üks põhiline probleem, miks inimesed kaotavad oma südamerahu, on „tulekahjude“ kustutamine. Õigemini lükatakse olulised asjad viimaseks, raisates aega alguses ebaolulistega tegeledes.

See tekib tavaliselt siis, kui lastakse end lõdvaks ja kulutakse aega justkui „huvitavatele“ teemadele. Samas tundes aga südames pinge kasvu, sest alateadvus tuletab pidevalt meelde oluline asjade tegematajätmises.

Sellega antakse ennast pingete meelevalda, mis röövivad rahu ja rõõmu.

Selle tulemusel jääb petlik mulje, et aega oleks justkui  kohutavalt vähe ning ollakse pidevalt ilma hingetõmbeta (hingamiseta) vajaduste sees, selle asemel, et juhtida neid.

Suurepärasus tagab meile tippkvaliteedi, mis on õnnistuseks ümbruskonnale. Ühtlasi tõstame üheaegselt sellega oma olulisust sootsiumis.

Probleem ongi vaid selles, et suur osa inimesi ei taha teha seda viimast, 10% pingutust, ehk panna i-le peale punkti (kui kustutad „tulekahjusid“, siis tavaliselt ei jää enam sellele aega), sest tihti nõuab lõppviimistlus natuke suuremat pingutust, kui me oma mõtetes selleks valmis oleme.

Selle tulemusena tekibki keskpärasus, ehk hall mass, kes on pigem ärakasutatav, kui vajalik. Õigemini, neid kasutatakse niikaua, kui nad on vajalikud, peale seda aga lükatakse nad kõrvale.

Suurpärase inimesega aga tavaliselt nii ei juhtu, sest olukorra muutuste juures on nad valmis ikka jälle ja jälle pingutama, mis teeb nad ümbruskonnale väga vajalikuks.

Tegelikult kannab see hetkeline väike pingutus pärast tohutul hulgal rõõmu ja rahu. Keskpärasus aga süvendab orja mentaliteeti samas aga ka pidevat pinget ehk sisemist rahulolematust; tihti ka ükskõiksust.

Tegelikkuses on igale inimesele, just tänu oma individuaalsele eripärale, antud võimalus olla suurepärane.

Austuse ja lugupidamisega

Enn Veesalu

Õelate halastuski on julm

Wikileaks’i ajastul on seni paljudele oletustele leidnud kinnitust üsna tõsised juhtumid, kus heateo sildi all tehtud teod näitavad hoopis midagi muud kui nad välja näitavad. Sellist tegevust tuntakse ka „juuda suudluse“ nime all. Õpetussõnade raamatus (Õp 12:10) on öeldud: „Õige hoolib oma looma hingest, aga õelate halastuski on julm.“
Kõiki neid tegusid motiveerib inimese võimu ja kasumiiha, kus eesmärgi saavutamiseks ei valita vahendeid. Paljud neist on suunatud terve inimühiskonna vastu. Üldjuhul toimub see tegevus naeratusega näol ja jätab endast petliku mulje, kui igati humaansest tegevusest. Selle jaoks eksisteerib ka üks tuntud mõiste – „hunt lambanahas“.
Teine liik, üritajaid püüavad ennast näidata väga rõhututena ja nõuavad kaastunnet ja tolerantsust, olles samas sallivust nõudes ise väga sallimatud nende vastu, kes ei nõustu nende poolt pakutud pseudoväärtustega. Kui vaadata üldpilti, siis neid kõiki ühendab üks ühine omadus, karta õiget sõna, ehk täpsemalt öeldes õigesti sõnastatud sõnumi (mõtte) jõudu.
Kõige paremini ilmneb see igasuguste diktatuuride juures, sest kõige ohtlikum on nende jaoks sõnum tõe kohta. Algusest püütakse varjata tegelikkust näiliselt heaga, pakkudes justkui parimat, kui see aga enam ei õnnestu, siis lastakse käiku „terashambad“.
Sarnaselt käituvad ka kõikvõimalikud „tagakiusatud“. Nad on üldjuhul sinuga nõus niikaua, kui Sa lased neil ennast esitleda ja eksponeerida. Kui Sa avaldad aga tõe tagapõhja kohta, siis püüavad nad sind sildistada foobiatega, mis peaks justkui sõnavõtnud inimest näitama näitama kui mingite kummaliste arusaamadega olevusena, kellel on stagneerunud, iganenud ja arengule jalgu jäänud arusaamad. Samas andmata endale aru, et nende endi väärtushinnangud on nihkes elu põhiväärtustega.
Eluväärtused on igavikulised ja nende kadumine inimese elust viib ta rajalt maha. Meie ümber on oma eludega puntras inimesi piisavalt. Ja nende viljadest me võime näha, mida nende tegevus meie keskel esile kutsub. Tahan aga tähelepanu juhtida ühele elu ürgsele alusele, mille esilekerkivad kontuurid siit välja joonistavad.
Nimelt, kui kõik pseudoväärtuste meistrid, püüavad maailma näidata relatiivsena ja hägustada mõisteid, et nad saaks kehtestada enda poolt sõnastatud tähendusi. Eesmärk on selle kaudu läbi suruda oma salakavalaid plaane.
Tähelepanuväärne on siin see, et kõigil neil on ühiseks vaenlaseks tõesõna. See tuleneb sellest, et sest neil endil ei ole mingit jõudu sellele midagi vastu panna. Seepärast kulubki põhienergia neil sõnumi lämmatamiseks.
Huvitav on siinkohal veel see, et kui me räägime päris ürgsest algusest, siis „Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal. Seesama oli alguses Jumala juures. Kõik on tekkinud tema läbi ja ilma temata ei ole tekkinud midagi. Mis on tekkinud tema kaudu, oli elu, ja elu oli inimeste valgus.“
Nii on Piiblis sõnastatud (Jh 1:1-4) tekkeloo algus. Me teame, et meile ei ole millegipärast antud aru saada algusest ja lõpust, kuid samas on siin vihje sõnale, millele tuginedes saaks see, kellele elu alused huvi pakuvad, edasi liikuda.
Seda kinnitab veel üks ajalooline fakt, et Jeesus löödi risti just sellepärast, et ta tõi oma sõnumiga julgelt ja selgelt esile pseudoväärtuste pakkujate moonutused, mis ajas need tõeväänajad marru, täpselt samuti nagu tänapäevalgi. Seega tõe (põhiväärtuste) alustel sõnastatud jõud avab meile ühe piiramatu väe allika. Piisab ainult kui me tahame seda endale selgemaks teha ja edasi uurida. Sõnumi vormistamine laseb esile tõusta ühel tõel, millele rajaneb kogu inimühiskonnas eksisteerivate vastastikuste mõjujõudude funktsioneerimise alus.
Ainus tingimus on siin see, et ta peab toetuma elu jätkusuutlikust väärtustavatele alustele. Ühtlasi eristab see inimest loomadest, kellega meid tihti tahetakse võrdsustada. Mark Twain on öelnud selle kohta ilusa mõttetera: „Inimene on ainus elusolend, kes suudab punastada. Ta on aga ka ainus, kellel on selleks põhjust.“

Austuse ja lugupidamisega
Enn Veesalu
Pärnu Vaimulike Ümarlaua Sekretär

Sinu tõeline olemus on see, kuidas sa tegutsed siis kui sind teised ei näe

Üsna valus on mõelda nendele asjadele, mida oled kunagi oma elus valesti teinud. Vahel teadlikult, vahel kogemata, vahel salaja, vahel avalikult.
Üks norra jutlustaja ütles: "et ükski isa ei loe seda, kui palju tema kõndima õppiv laps kukkus, vaid seda, mitu sammu ta tegi".
Me võime oma elus vahel väga rumalalt käituda, aga tähtsam on hoopis see, kuidas me sellele reageerime.
Mõni inimene on avalikkuse ees väga kaunis ja ilus. Tegelikkuses aga võib-olla olukordi, kus vahel tuleb väike jõnks sisse teha, et siis peale seda jälle ilus ja korralik olla. On inimesi, kes ei pruugigi seda jõnksutamist isegi väga palju praktiseerida. Ainult vahete-vahel – kui teisiti ei saa. Aga üks omadus neil on; tavaliselt ei ole need kõrvalepõiked avalikud.
See aga tegelikult määrabki meie olemuse. Kas me oleme ennast määrinud või ei. Määrida on ennast lihtne. Katsu aga valgete riietega käia nii, et sa puhtaks jääksid. Kas see on lihtne või nõuab sinult pingutust? Nii on ka elus. Puhtaks jäämine ei ole sugugi kerge. See eeldab meilt vahel väikest sõna - ei, mille väljaütlemine ei tulegi alati nii sujuvalt esile kui seda tegelikult tahaks.
Meie kõrvalekaldumistega on olnud tihti nii, et probleemi sees olles me ise ei ole seda näinud ja pidanud neid situatsioone olukorrast tingitud tegutsemiseks. Kõrvaltvaatajana, aga me võime seda üsna tihti näha, eriti poliitikas, kus selline asi peaks välistatud olema. Paraku elu räägib vastupidist.
On öeldud, et kui ori valitseb, siis maapind põrub. Tugevam on see, kes suudab teised tõsta endast kõrgemale.

Enn Veesalu
Pärnu Vaimulike Ümarlaua
sekretär

Eetika on väärtuste ja väärikuse mõõdupuu

Meie elus ja ümber on palju nähtamatuid asju, mida me ei näe, vaid peame hoomama. Kristlikus kultuuris on selleks ümbritsev vaimumaailm, mida pragmaatilise mõtlemisega inimesed ei tunnista. Võib-olla on usklikul inimese elu must-valgem või „puust ja punasem“, kuid see kindlasti aitab tal ennast positsioneerida.
Kogu nähtamatu maailm, mis seni varjul on olnud meie sees, muutub nähtavaks meie mõttetegevuse kaudu. Just siin realiseerub see, mida esialgu näeme ise ja hiljem füüsilises maailmas teised. See tähendab, et oluline on see mida me mõtleme ja räägime.
Me peame teadma, kus me oleme ja mida me teeme. Vastasel juhul käib kogu maailm meie ümber ringi nagu karusell ja orienteeruda olukorras on pea võimatu. Tegelikult usuvad kõik millessegi, ka ateistliku maailmavaatega inimesed. Küsimus on ainult mida?
Tihti näeme oma ümber JOKK elu ja käitumist, mis ütleb, et „rahu, kõik on korras!“ Ometi teavad need samad ütlejadki, et ikka päris korras ei ole küll. Tegelikult on see moonutus teatud varjatud tegutsemismotiividele, mida teistele näidata ei soovita ja samas paistab sellest välja tõelisus, mida püütakse peita. Seekord vastupidi, mitte reaalses- vaid vaimumaailmas.
Kõik algab aga mõttest. Täpsemalt sinu motiividest. Kuhu sa jõuda tahad ja millise hinnaga. See viimane ongi see parameeter, mille mõõdab ära eetika.
See on käitumine, mis eeldab austust, lugupidamist ja inimese armastust. Tihti aetakse seda kahjuks segi humaansusega.

Humaansusega on võimalik varjata eetika puudumist
Andku mulle lugejad andeks, aga väga laialt levinud humaansuse mõtteviis on tegelikult väga libe tee tõe juurde. Milles on siin siis ohud?
Olen viibinud nii mõndagi korda mõnes ühiskonnas, kus väliselt püütakse vägagi sinu tegevuse vastu huvi tunda, sest see jätab ju hea mulje. Ja kui sa lõpuks eht eestlaslikult hakkadki tõemeeli oma olukorda selgitama, siis varsti aimad, et sa muutud partnerile tülikaks ja igavaks vestluskaaslaseks, kellest tahetakse üsna pea lahti saada.
Ega ma peagi õigeks oma probleeme, kellegi kaela riputada, kuid teise poole algatus näitab just seda, et ta on valmis justkui sellega tegelema. Miks siis? Sest on ju nii ilus, viisakas ja kaunis, kui mitte öelda, et humaanne.
Kui nüüd tegelikku sisu vaatame, siis olen kohanud piisavalt hetki, et juhul, kui inimene enam viisakalt naeratada ei saa, siis selle maski tagant vaatab välja hoopis jultunum grimass.
Vaadake inimest, kes mingi teoga vahele jääb, kui tobedalt ta naeratada püüab ehk teiste sõnadega üritab endale mingit katet ette tõmmata. Põhiliselt ongi selleks kattevarjuks naeratus, sest oletatavasti petab see kõige rohkem ära.
On üks isiklik elukogemus, kus üks õigel ajal ja kohas välja öeldud sõna põrmustas ühe õhku täis ja üsna ebameeldiva irvega inimese täielikuks rusuhunnikuks, kes pärast seda püüdis haledalt niutsudes põgeneda.
Juba paljudele tuntud „ära anna näljasele kala, vaid õpeta teda kala püüdma,“ väljendi kaudu võib ära seletada mingil määral ka eetika olemuse, sest see kirjeldab tegevust, mis nõuab rohkem ressursi, kui lahket nägu. Siin nähakse kaugemale, hinnatakse olukorra tõsidust ja teadvustatakse, et kui ei võeta midagi ette võib saabuda hädasolija hukk.

Sõnumi tähtsus
Alguses oli sõna… nii kirjutab Piibel (Jh 1:1) ja kogu loomine algas sõna läbi (1Ms 1:3). Läbi selle tarkuseraamatu jookseb üks punane niit, mis räägib väljaöeldud sõna tähtsusest ja selle pidamisest. Kui me vaatame tänapäeva inimeste JOKK skeeme ja väliselt humaanseid sõnumeid, siis näeme selle sõnumi tühisust. Tegelikkuses aga ei peaks see nii olema. Väljaöeldud sõna peab suutma kanda ka oma sõnumit. Kui see nii ei ole, siis on see pettev näilisus. Kõige paremini eristavad tõelist odavast koopiast selle teo viljad.
Sõnum aga kannab välja siis, kui me mõtleme nii ja ise seda ka elame. Eetika näitab sisu sügavust. On öeldud, et kui mõte või tegu tuleb südamest, siis läheb see ka südamesse.

Topeltmoraalist tingitud probleemid
Heaks topeltmoraali indikaatoriks meie ühiskonnas on vohav alkoholireklaam (mida ükski arukalt mõtlev riik ja rahvas endale lubada ei tohiks). Häiriv on ainult see, kui hambutult avalikus meedias räägitakse sellest millist kahju ta meile toob. Kõik ägavad, kui vaatavad neid alkoholist põhjustatud ebameeldivaid juhtumeid. Aga keegi võta midagi ette. Võideldakse ainult uhkelt tulemustega selle asemel, et alustada protsessi, mis välistab alkoholi tarbimist soodustava mõtteviisi. Paraku tegelikkuses on see inimese sees sügaval olev tõekspidamine, mille vastu nii naljalt ei minda. Lihtsam on humaanselt rääkida selle kahjulikkusest, kui midagi kardinaalset ette võtta. Natuke ju võib! Ega ei pea siis liialdama!
Kogemus näitab, et suuremal osal siiski algatuseks piisabki ainult natukesest. Need, kellel see probleemiks pole ei peaks ennast sellest sõnumist puudutatuna tundma, mida kahjuks tihti juhtub. Pigem mõelgu nende peale, kellele see on probleemiks.
Ise jätsin alkoholi tarbimise maha sellepärast, et olla eeskujuks nendele, kes arvavad, et nad seda ei suuda. Võib tunduda justkui mingi kangelasteona, aga ei – vastupidi, ma sain aru, et mul on palju lihtsam elada, kui seda minu elus ei ole. Kinnitan teile, ma ei jää sellepärast millestki ilma. Kui, siis ainult 20 aastasest jätkuvast kogemusest, et iga järgmine hommik peale võtmist ei olnud hea olla. Lasin sellel tundel rõõmuga minna! Tagantjärgi mõtlen, et küll pidi mul kõva pealuu olema, et nii pikalt sellest arusaamine aega võttis.’
Topeltmoraal on suuresti tingitud inimeste kartusest, tean seda probleemi omast käest ja vahel kadestan neid inimesi, kes on otsekohese ja selge ütlemisega.
Kui kasutada veel ühte kirjakohta, siis Õpetussõnade 9:10 ütleb: „Issanda kartus on tarkuse algus ja Kõigepühama äratundmine on arukus.“
Kristlasena on mul vägagi selge, keda peab kartma, keda mitte. Praktikas paraku on juhtunud ka teisti. Aga tegelikkuses ei tohi me inimesi karta. Kui sa kardad Jumalat, siis pole vaja inimest karta. Mõtle sellele olukorrale, siis Jumalale ning sa täitud julguse ja rõõmuga!

Austuse ja lugupidamisega
Enn Veesalu
Pärnu Vaimulike Ümarlaua
sekretär

Tõeliselt hooliv ei ole iial passiivne - ta tegutseb.

Läbi aegade on kriisid ühendanud inimesi. See sõnum räägib halva asja paremast poolest. Selle parema äratundmine lisab hoogu aktiivseks tegutsemiseks.
Kui me suudame rasketel aegadel kokku hoida, siis see ainult tugevdab meid. Peame suutma uskuda, et ühiselt tegutsedes on lihtsam, kui üksinda rabeledes. See eeldab hoolivamat suhtumist oma ümbrusesse ja lähikonda. Kas sul läheb korda, mis olukorras teised on? Kas sa tegutsed enda või kõigi eest? Millised on meil eelised selles olukorras tegutsemiseks?
Mina näen, et meil on potentsiaal, mida kasutada eelisena. See on meie rahva e-lembus.
Võrreldes teiste riikidega oleme e-vahendite kasutamisel juba üsna edukad. Kui seda eelist kasutada ühiste eesmärkide poole liikumiseks võime jõuda üsna väheste vahenditega väga kaugele. Rahvas, mõelge sellele ja tegutsege!

Eetika ei alga filosoofiast vaid vettpidavatest kokkulepetest

Elu põhineb väärtustel, mille inimesed üldjuhul ka ära tunnevad. Probleemiks on rohkem see, et ühiskonnale pakutakse hoopis pesudoväärtusi ja koopiaid, mis väliselt on küll sarnane tõelisele väärtusele, kuid ei oma sisu, sest sinna ei ole pandud tööd, higi ja armastust. Kõige selle tõelise asemele sisaldab ta näilisust, ärakasutamist ja kerget lähemisviisi, mis ei oma kaalu.
Inimkond on püüdnud eetikat katta kõrge ja keerulise filosoofiaga, mille kaudu on loodud eksitav arusaam mingist müstikast, millest aru võivad saada vähesed. Tegelikkuses on vaja selleks väga vähe. Piisab, kui me peame kinni kokkulepetest ja suudame olla tõelised sõbrad oma abikaasadele, sõpradele, partneritele.
Oluline on jääda muutumatute põhimõttete juurde, kui räägitakse kokkulepetest ja ei hakata tegutsema teisti, kui algselt oli kokku lepitud. Isegi, kui see tundub olevat sulle mitte soodne.
Need võiks olla alustalad, millele on võimalik oma elus toetuda.

Milline tuleb uus ühiskonnakord?

"Kõigi teiste väärtuste asendamine rahalisete väärtustega tõukab ühiskonda ohtlikku tasakaalutuse suunas ja surub alla inimlikud püüdlused, mis väärivad sama tõsist tähelepanu nagu rahvamajanduse kogutoodangu kasv."
Gerog Soros "Globaalse kapitalismi kriis"

Jälgides tänapäeva arenguid on hinnangute järgi protsessid läinud järjest kiiremaks, kui mitte öelda, et murranguliseks. Kuigi on pikka aega räägitud kapitalismi peatsest kokkuvarisemisest ja kollapsist, siis praeguseks hetkeks ei tundu küll enam midagi kusagil tulevikus terendama, vaid ei ole enam kahtlust, et see hetk on nüüd siis käes. Kui jälgida selle ühiskonnakorra kasuahnust ja sellest tulenevat ületootmist, siis ajaloos on see varem või hiljem kaasa toonud teatud suundades muutusi. Samas on ju ühe süsteemi kokkulangemine on juba enda peal kogetud etapp ja paralleele tõmmata ei ole siit enam raske.
Nagu iga murrangulised protsessiga, toob ka see kaasa hulga suuri ja tihti valulisi muudatusi. Nii on olnud see läbi ajaloo ja jätkub tulevikus veelgi. Ainult suuremate muutuste puhul, kui inimene on kõige selle keskel, siis on tal raske seda märgata. Selleks hetkeks peabki protsessist hetkeks välja astuma, ning jälgima seda kõrvalt.