Religiooni peab suhtuma arusaamisega

See, et religiooni peab suhtuma arusaamisega, on tõsi, muidu juhtub palju halba. Seda kinnitavad nii ajalugu, kui tänapäev (sõltumata uskumusest). Paraku ei ole asjadest arusaamine ainult haritud inimeste privileeg, vaid eelkõige inimese sisemise (ehk sotsiaalse) intelligentsuse kaasosa.
Austraalia tuntud rikkur Peter Daniels (külastanud 2 korda ka Eestit), oli kuni 26 eluaastani asotsiaalsete kalduvustega kirjaoskamatu müürsepp, kes tänapäeval nõustab riikide valitsusi ja kirjutab raamatuid, kusjuures ei ole ühtegi päeva oma elus koolis käinud.
Ta sai lihtsalt ühel kristlikul seminaril teada, et ka temasugusel on võimalus. Ta haaras sellest teadmisest (teada [aru]saamisest) väga tugevasti kinni ja ülejäänu hakkas tasapisi tema elus toimima.
Noorena Nõukogude Armees teenides, ei teadnud ma religioonidest, ega uskumistest rohkem suurt midagi, kui niipalju, et mu mõlemad vanaemad oli usklikud, mis oli keskmises eesti peres üsna tavaline nähtus.
Kuna tolleaegne sõjavägi oli justkui minimudel ühiskonna erinevate rahvuste läbilõikest (15 liiduvabariiki), siis seal ühe tähelepaneku ma oma elu sel perioodil siiski tegin.
Nimelt, Baltikumi rahvaste, grusiinide, armeenlaste jne. ehk kristliku taustaga maadest noorte meeste käitumine erines oluliselt, teistest uskumustest rahvaste käitumisega. Kui eelnimetatud rahvaste esindajad suutsid omavahel asju mõningate eranditega enamalt jaolt verbaalselt selgeks teha, siis teise poole esindajaid iseloomustas pigem lahenduse vägivaldne ja füüsiline käsitlus, millega kaasnesid tihti ka üsna eluohtlikud abivahendid (sattusin ka ise ükskord päris kriitilisse olukorda).
Me võime näha analoogsest mudelit tänapäeval tegelikult Lähis-Idas, kus ühepool rindejoont on märgata tähelepanuväärselt suurt hulka Nobeli preemia laureaate, teise poole pealt sama suurt hulka pommivöödega inimesi. Kindlasti on igal rahvusel oma hulle ja kangelasi, kuid on asju, mis läbivad mingi niidina üldpilti. See niit tõmbab piiri sinna, kus maani suudetakse rääkida sõnadega ja kus maalt enam mitte.
Hea vana Õpetuseraamat ütleb selle kohta nii:
Õp 1:7
Issanda kartus on tunnetuse algus, meeletud põlgavad tarkust ja õpetust.
Õp 1:20-22
(20) Tarkus hüüab tänavail, annab oma häält kuulda turgudel, (21) kisendab lärmakates paikades, kõneleb oma sõnu linnaväravate suus: (22) «Kui kaua te, rumalad, armastate rumalust? Kui kaua meeldib hooplejail hoobelda ja alpidel vihata teadmist?
Tihti piisab, kui vaatame natuke lahtiste silmadega ringi ning jälgime, mis meie ümber toimub. Näited elust enesest teevad pildi palju selgemaks. Minu arust targad teadlased teevad tihti nii.
Ka ateistid usuvad, ainult seda, et Jumalat pole, kuid pole suutnud seda faktidega veel tõesta.

Austuse lugupidamisega
Enn Veesalu

Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal

Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal (Jh 1:1).
Surm ja elu on keele võimuses, ja kes seda armastab, saab süüa selle vilja (Õp 18:21).
Kui Sa oma sõnumit (sõna) edastad, siis on see konkreetne mõtestatud tegevus, kujund või arusaam sõltumata keelest (nii on ka saarlastega).
Sõnal on aga jõud, mida ei ole võimalik, mõõta (siit ka meedia olulisus). Kui üks armee juht ütleb oma sõduritele ainult ühe sõna, näiteks mine, siis hakkab armee liikuma olenemata sõdurite arvust - see arv võib olla lõpmatu.
Peale selle on sõnum igavikuline. Näiteks võid salvestada oma sõnumi. Hiljem aga võid sõnumikandjat uuendades, kuulata seda lõpmatult kaua.
Inimenegi on kodeeritud mõtestama oma tegevust igavikuliselt. Me teeme oma igapäevaseid tegevusi, nagu me ei surekski kunagi, meil ei tule mõttesegi teha midagi ajutist sel põhjusel, et me kunagi lahkume siit ilmast. Veel enam, mõne inimese eesmärk on panna maha märk, mis kestaks ka peale teda igavikuliselt.
Siit ka Jeesuse poolt sõnastatud mõte.
Taevas ja maa hävivad, aga minu sõnad ei hävi (Mt 24:35).

Austuse ja lugupidamisega
Enn Veesalu

Austatud lugejad,
Mul on südamel üks asi, mida tahan, et Eesti rahvas paremini teaks ja millest paremini aru saaks. Kuna mul alljärgneva isikuga otsene kontakt puudub, siis ei oleks mul midagi selle vastu, kui teie kaasabil see info ka meie kunagise presidendi endani jõuab; seepärast otsustasin avaldada selle sõnumi siin. See puudutab meie rahva liidrit Arnold Rüütlit.
Ja nimelt:
Mul on kunagi võimalus olnud olla koos meie kunagise Eesti Vabariigi presidendi Arnold Rüütliga rahva poolt väga lugupeetud inimese ja tuntud ühiskonnategelase matusel.
Me sattusime istuma ühte lauda ja ma kuulasin suure huviga, Eesti ülemineku perioodist, putši ajast, Jeltsinist ja Gorbatšovist.
Endise süsteemi inimesena tean, et kui ta pani Moskvas lauale Eesti iseseisvusdeklaratsiooni, siis üldjuhul selliste harukordsete juhtumite korral võisid inimese jaoks olla valmis pandud eluohtlikud üllatused. Ei ole kahtlust, et ta võis seda ka ise hoomata.
Nagu hiljuti, meedias kuulsime, said ta aastaid hiljem tolleaegse Nõukogude Liidu välisministri Ševarnadze kaudu sellele ka kinnitust. Seepärast soovitan natuke noorematel, kellel pole endal aimugi tolleaegsete elu olukordade tõsidusest, sügavalt järele mõelda oma pilgete osas Arnold Rüütli aadressil ja ette heita talle punaminevikku.
Igatahes kahtlen, kas need pilkajad ise oleksid selles olukorras nii sirgeselgseks jäänud. Seepärast ei tee saladust, et pean seda oma elus üheks austusväärsemaks kohtumiseks ja võimaluseks.
Jääb üle vaid nentida, et kindlasti oleks võinud ka Arnold Rüütel tolleaegses ülikeerulises olukorras teatud teenete eest maanduda Gorbatšovi ja Sevarnadze kõrvale, sest rahvusahelist kuulsust oli tal juba piisavalt. Paraku otsustas ta valida ohtlikuma ja raskema tee – minna eluga riskides koos oma rahvaga. Ajalugu on kinnitanud selle valiku õigsust.
Võib juhtuda, et mõni inimene ei pea elus väga palju tegema. Piisab, kui ta otsustaval hetkel on õigel ajal ja õiges kohas ning ta südamehoiak on paigas. Ühele rahvale võib olla see hetk tõeliseks õnnistuseks.
Arvan, et me ei taha mõeldagi, mis oleks juhtunud Eestiga siis, kui Arnold Rüütel oleks sellel hetkel oma osa tegemata jätnud või oma elu pärast kartma löönud. Arvan, et see inimene, kes kriitilises olukorras nii tulemuslikult käitub, võib meie järeltulevatele tegijatele heaks eeskujuks olla.
Tahan selle sõnumiga avada pisutki sellest, millele inimesed tihti ei mõtle või ei tule lihtalt selle peale.
Siit ka minu avalik ja siiras tänu Arnold Rüütlile, selle tookordse raske valiku eest ja loodan, et Eesti rahvas hakkab selle julge teo eest temasse ka väärikalt suhtuma.
Austuse ja lugupidamisega
Enn Veesalu

Avalik kiri Eesti Vabariigi riigikogu liikmetele
Austatud riigikogu liige,
Kui me oleme ühiselt koos oma rahva laulupeol, siis me näeme, mis toimub inimeste südametes, vähe on neid, kelle silmis pole tänupisarat, sest kõik tunnevad ära selle, mis püha ja omane ainult sellele rahvale.
Kui meie rahva vastu olid tulemas tankid, siis me olime üks, sest me tundsime ohtu nendele väärtustele, mis on omased ja pühad ainult  sellele rahvale.
Kui me laulame oma riigi hümni, siis tõuseme kõik püsti, et avaldada austust selles laulus olevatele väärtustele, mis on omased ja pühad ainult  sellele rahvale.
Need väärtused on väga ürgsed ja aidanud olla ja säilida meil isegi väikese rahvana algusest saadik, sellepärast, et need on olnud omased ja pühad meie rahvale, kuid ei pruugi olla omased mõnele teisele rahvale. Ja nii kaua, kui püsivad igavikulisena need väärtused, mis on omased sellele rahvale, nii kaua püsib ka Eesti rahvas.
Austatud riigikogulane, mulle on õpetatud, et ma pean austama ja lugu pidama oma valitsejatest ja juhtidest ja ma kinnitan, et ma teen seda kogu oma lugupidamisega.
Kuid see annab mulle võimaluse Sulle sügavalt silma vaadata ja küsida, et kas Sa oled valmis maksma hinda ja hoidma neid väärtusi, mis on omased ja pühad sellele rahvale (nagu Sa tõotanud oled) või pead paremaks tühja pilguga mööda vaadata ja pugeda arglikult  suurema venna selja taha? Pole saladus, et hind võib olla vahel suur, sest ühe rahva väärtused on hindamatud. Omal ajal arvasid inimesed, et nad võivad selle nimel palja käsi tankide vastu minna ja nii ebareaalne, kui see ka ei tundu, oli neil õigus. Võib-olla Sa ei istuks praegu selle koha peal, kui nemad poleks seda teinud.
Benjamin Franklin on selle kohta öelnud nii: „Kes ohverdab vabaduse ohutuse eest, ei vääri kumbagi“.
Küsin veel, et kas Sa oled kindel, et Eesti rahva jaoks on tingimata vaja seda Kooseluseadust või oleks hoopis olulisem selline seadus vastu võtta, mis tooks eestimaalased välismaalt koju tagasi?
Elan ka ise kogu oma perega välismaal, mitte sellepärast, et mulle Eestimaa ja minu rahvas ei meeldiks, vaid sellepärast,  et  Sa oled paraku liiga tihti vajutanud sellele seaduse klahvile, mis on röövinud need väärtused, mis on omased sellele rahvale. Kui oleksin üks vähestest, oleks see vast minu probleem, kuna olen üks paljudest, siis peaks rääkima see fakt ise enda eest. Tuleksin meeleldi koju tagasi, ja julgen arvata, et ka paljud teised, kui Sa sellele tarkusega kaasa aitaksid.
Peale selle on mul valus vaadata, kui üks meie esijuhtidest hurjutab ilusate sõnade asemel emade päeval meile armsaid emasid selle eest, et nad ei oska lugu pidada väärtustest, mis ei ole omased sellele rahvale. Miks peaks meie emadele, kes on meie perekonna kodusoojuse loojad, peale suruma võõraid väärtusi, kui on nende jaoks omased ja pühad need väärtused, mis on meid siiani läbi ajaloo rahvana hoidnud ja kandnud.
Meie maale on pandud ilus nimi, Maarjamaa. See seostub millegi väga pühaga. Elus ei ole midagi juhuslikku ja nii on ka selle nimega. On inimesi, kelle jaoks on olemas pühadus  ja on inimesi, kelle jaoks seda ei ole. See ei selgu kunagi ilusate sõnade, vaid tegude kaudu.
Meie esiisadel jätkus julgust ja tarkust tunnistada, et inimene ei ole alati kõikvõimas, vaid midagi on veel üle tema ja selleks nad panid meie hümni sisse sõnad: „Su üle Jumal valvaku, mu armas Isamaa“.  Ajalugu on jätkuvalt kinnitanud, et see pole meile hukatust toonud, pigem vastupidi.
Ta kaitses siis, kui inimesed otsustasid palja käsi tankidele vastu minna, kaitses siis, kui eestlased laulsid laulupeol vaatamata võõra võimu keelule Mu Isamaa on minu arm, sest vallutajatele tundus ühe rahva pühadus relvast ohtlikumana.
Ja kaitseb nüüdki, üks kõik, mis otsuse Sina langetad, on Sinu rahvas juba oma otsuse teinud (mis on ka Sulle seaduseks), et talle ei ole vaja seda Kooseluseadust. Rahvale on seaduseks tema sellekohane otsus, mida Sa uuringu tulemuste kaudu tead ka ise väga hästi. Vahe on ainult selles, et kas Sa saad, siis peale seda veel arvata, et Sa olid seesama ja üks sel otsustaval hetkel koos oma rahvaga, kes kaitses neid väärtusi, mis on omased ja pühad sellele rahvale. Me näeme seda varsti.
Kui Sa aga peaks kartma õigeid otsuseid teha, siis elu näitab, et Sinu asemele tulevad julgemad, kes ei karda teha neid otsuseid, mis on omased ja pühad sellele rahvale.

Austuse ja lugupidamisega
Enn Veesalu

Kas sa tead seda, et sa oled pärija?

Kunagi oli üks miljonärist rikas mees, kelle viimaseks sooviks oli see, et peale surma tema maiset keha ei tuhastataks, vaid maetakse maapõrmu. Kui aga kätte tuli see hetk, siis tema lähedased ei arvanud sellest soovist midagi ja pidasid eeltoodud palvet täitmisele mittekuuluvaks ning lasid ta mingil põhjusel siiski tuhastada.
Nende ükskõiksus inimese viimse soovi suhtes leidis põhjenduseks rahuldava lahenduse mõtteviisis, et nüüd on ta surnud ning see ei muudaks tema joaks enam midagi!
Temast järelejäänud rikkus osutus nende silmis palju tähtsamaks faktoriks, millega tuleks tegeleda. Sellest tulenevalt koondasid sugulased peale matuseid põnevusega oma tähelepanu hoopis testamendi avamisele.
Pärandi avamisel oli aga nende üllatus suur, kui nad nägid, et sinna oli kirjutatud lühidalt: „Armsad lähedased, olete mulle väga kallid ja kõik see mis mul oli, kuulub nüüdsest teile. Et pääseda ligi minu varandusele, peate kasutama koodi, mis on tätoveeritud minu rinnale...“
Oma ükskõiksuse, tuimuse- või rumalusega võime elu jooksul tuhastada suure hulga meie jaoks valmis pandud väärtusi ning varandusi.
Piibel koosneb Uuest- ja Vanast Testamendist ja pealkiri ütleb juba ise, mis on sinna kirjapandud sõnumi sisu.
Kui me saame teada meile määratud pärandusest, siis kas me suhtume sellesse ükskõikselt? Vastupidi, me uurime selle dokumendi läbi täht tähe haaval.
Kui tark tegu on sel juhul jätta läbi uurimata testament, mis on kirjutatud inimeste jaoks, eriti kui selles on kirjapandud rõõmusõnum (evangeelium)?
Teadasaamine mõnest pärandi rikkusest, mis neile lihtsalt sülle kukub, teeb üldjuhul saaja päris rõõmsaks.
Kui sa vaevuksid seda sõnumit sellise pilguga vaatama, siis ei oleks ta sinu jaoks enma mingi ajalooline juturaamat, vaid kaevudes sinna (aarded ei vedele üldjuhul maas, vaid neid tuleb hoolega otsida), võid avastada tegelikkuses midagi põnevat, mille peale sa pole kunagi varem mõelnud (paludes Jumalalt tarkust ka selle mõistimiseks).
Pane tähele, me võime ühte ja sama asja näha täiesti erinevalt. Sellest kahest osast koosnevas raamatus on ajalugu, aga peale selle on siin ka elu, mida tol perioodil elati. See on üks mudel, mille järgi on võimalik projekteerida meie päriselu, sest elu põhiväärtused on igavesed ja muutumatud ajas.
Israeli kuningas Saalomon on kunagi selle kohta öelnud nii: "Ei ole midagi uut siin päikese all - mis on olnud, see saab olema, ja mis on tehtud, seda tehakse veel.

Lisan siia paljudele juba tuntud pildi Stephen R.Covey raamatust "Väga efektiivse inimese 7 harjumust," kus on ühes pildis tegelikult kaks pilti - noor ja vana naine.
Kui sa näed ainult üht, siis kutsu keegi appi vaatama, ja küsi, kas ta näeb mõlemat (noort ja vana) või ainult üht neist.
Panin illustreerimiseks selle koolitustel tihti kasutatud näite sellepärast, et selgitada, kui erinevalt võme ühte ja sama asja näha.
Samuti on meie vaimsete paradigmadega. Mida me oma elus näeme, kas mõlemat poolt (vaimset ja materjaalset) või ainult ühte.
Ükski teadlane ei ole maailmas suutnud veel tõestada, et Jumalat ei ole. Järelikult põhineb ka ateistide arusaam ainult uskumusele (ühele nägemusele), nagu iga teinegi religioon.
Antud kontekstis on üks pilt ajalugu, teine aga läbi ajaloo ühiskonna toimimise seaduspärasused. Teatavasti ka tänapäeva ajaloolased tuginedevad eelnevatele kogemustele, kui on vaja sõnastada ühiskondliku korrastatuse reegleid.

Meil võib vahel puududa võimekus oma pärandit hallata.

Nagu ilmalikus- nii ka vaimulikus maailmas on selleks puhuks nõustajad vastavalt oma profiilile. Vaimulikus maailmas on selleks pastorid, evangelistid, õpetajad, apostlid ja prohvetid. Viimatinimetatu kohta võib tuua mõningaid näiteid. 
Kui teine maailmasõda pidi algama, siis saatis Jumal ka konkreetseid prohveteid konkreetse sõnumiga meie rahvale. Üheks tuntumaks neist oli Karl Reits, kes käis 11 aastat järjepidevalt rahva keskel ja kutsus inimesi meeleparandusele (tegi seda muuseas ka kogudustes ja kirikutes).
President K. Pätsi juurde tuli seesama prohvet kolmel korral. Ei ole täpselt teada, millisel külastuse ajal, kuid president lubas talle hakata eluaegset pensioni maksma, kui ta loobub rahva hullutamisest ja hirmutamisest.
Selle peale vastas Reits: "See pole teie võimuses seda mulle lubada, kuna teie omagi pension pole kindlustatud!." Aeg näitas, et see oli tõsi.
Tol ajal juba üsna tuntud prohvetiga käitus päris toorelt kindral Laidoner. Kui too meie ülemjuhataja juurde tuli, lasi ta mehe vahistada ja ka kumminuia anda; selliseid vahejuhtumeid toimus mitmel korral.
Prohvetit arreteeriti üsna tihti süüdistatuna liiklustakistustes ja avalikes kohtades loata koosolekute pidamises. Hiljem hakkas ta ühe sõbraliku ametniku soovitusel avalikult rääkides ka samal ajal vaikselt liikuma, et ei koguneks rahvast.
Kord oli küsinud vanglaülem temalt: "Miks sa kõneled tänavatel, kui see on keelatud? Reits vastas "Ristitud paganate pärast!" "Kes nad on?" küsis vanglaülem. "Sina oled üks neist!" tuli vastuseks.
Nähes mehe südikust oma järjepidevusega hakkasid võimuesindajad pikapeale leebuma ja uskuma, et mehel on tõesti tõsi taga (nüüd teame, et see nii ka oli).
Karl Reits ütles meie riigijuhtidele, et nad kuulutaks välja üleriigilised paastu- ja palvepäevad ning kogu rahvast kutsuks üles Jumala armu ja halastust paluma.
Üks kord, kui K.Reits oma eelnimetatud ettepanekuga president K.Pätsi juures oli, pani viimatinimetatu käe prohveti õlale ja ütles: "Kuule mees, sa oled nälja tõttu päris lolliks läinud. Mine kööki ja lase naised annavad sulle seal süüa".
Nagu näha võib, ei pidanud meie juhid tol hetkel seda sõnumit millekski.
Samas, kui Soome rahva juhid kutsusid analoogses olukorras oma rahvast paastuma ja palvetama; kogetud  tulemused räägivad siin ise enda eest.
Me teame, kuidas läks Soomel ja kuidas läks neil segastel aegadel Eestil; ja mis sai president K.Pätsist ning kindral Laidonerist. President pidas Reitsi küll hulluks, aga paraku lõpetas oma eluõhtu hoopiski ise hullumajas.
See veelkord kinnitab seda, et õige prohvet (on ka valeprohveteid) ei räägi sulle seda, mida sa tahad kuulda vaid see, mida sa pead kuulma.
Kui Eesti rahvas voolas 90-ndate algul kirikusse ning laulis Lauluväljakul isamaalisi- ja kristlikke laule, siis tuli see otse rahva südamest. See oli vägi, mis vabanes ja sellest rääkitakse siiani. Mis meile oli iseenesest mõistetav, sai läänepoolsele elanikonnale täielikuks imeks (diplomaate koolitatakse selle näite varal), sest protsessid toimusid tol ajal nende jaoks täiesti loogikavastaselt. Ühiskonnateadlased on öelnud, et ajaloos puudub pretsedent, kus agressor loobub vabatahtlikult oma territooriumist. Ja julgeme endale tunnistada, et millises valguses näeb meie suur naaber olukorda täna. Teame ka seda, et vabadus tuli meile ilma ühegi pauguta, kus samas ükski teine vabariik ei pääsenud verevalamisest.
Kui meil siis oli pääsemise lootus nii habras, et inimesed ei osanud enam muud teha, kui Jumala poole pöörduda, siis miks peaks nüüd järsku teisiti olema.
Aeg läks edasi ja elujärje paranedes ununenesid inimestel need hetked ja asemele astus edukus, pragmaatilisus, vajadused jne. Kuid see on aegade algusest kahjuks juba nii olnud, et oma hingelist seisundit hakatakse alles siis parandama, kui juba väga valus hakkab. Meie rahva puhul võttis see vahepeal aega 50 aastat.
Eks Piibelgi ütleb, et see tee, mis tuleb käia on kitsas.
Kui me vaatame inimesi, kes on elus midagi saavutanud, siis on üldjuhul olnud sellel mingi hind (teatud hüvedest loobumised, läbikukkumised jne. Kuid üks asi on neil ühine - nad ei ole valitud teel käimist vaatamata raskustele pooleli jätnud.
On asju, mida võiks olukordade paremaks mõistmiseks näha. Võime ju meile pakutu suhtes ükskõikselt käega lüüa, aga saame võtta ka tõsiselt, nagu tegi Soome rahvas (näiteid on teistegi rahvaste puhul, kusjuures alati on tulemused osutunud neile suureks kasuks).
On tõsiasi, et testamendi koostaja kehtestab ka reeglid. Meile ei pruugi need alati meeldida ja võime käituda kangekaelselt oma tahtmist mööda, nagu loo alguses tegid kõne all olnud miljonäri sugulased, jäädes ilma sellest, mis oleks pidanud neile tegelikult kuuluma.
Testamendi tegija jaoks ei muutunud tõesti enam midagi, kuid reeglite eiramine muutis täielikult nende olukorda, kes pidid neid järgima, isegi siis kui testamendi tegija ei viibinud ise enam kohal.
Èluväärtuste põhimõtete eiramisel on samuti tagajärjed ja me ei saa kunagi hiljem enam kedagi teist peale enda selles süüdistada, kui me valisime ise ja vabatahtlikult valeks osutunud tee. Pealegi võib sellega kaasneda suur kahju. Öeldakse, et iga teadmine toob vastutuse.
Seega ole ärkvel ja ergas ning ära mängi maha seda, mida sulle pakutakse, vaid tee kindlaks, uuri, õpi selgeks reeglid ja võta vastu see, mis sulle tegelikult kuulub.
Pealegi pole siin midagi müstilist, vaid see arm, mis on lihtsalt sinu jaoks valmis pandud. Seal samas raamatus on öeldud, et arm ei oleks arm, kui teda peab välja teenima. Sa oled oma Looja poolt aktsepteeritud kõige oma puuduste ja vigadega.
Kui su lapsel on kasvuraskused, siis ei viska sa teda tänavale, vaid annad oma parima talle eluks kaasa. Samad võrdlused võid sa leida sellest dokumendist, mis sind juba ammu ootab, kui sa suvatsed sellega vaid tutvuda.
Ameerikas on üks saade, kus otsitakse päranduste omanike. Seal teadustatakse, et kui sa tead praegu seda isikut kellest jutt käib, siis mine tema juurde ja ütle talle, et tal on saada suur pärandus.
Kurb statistika on see, et Ameerika pankades pidi seisma tohut hulk pärandatud raha, millele ei ole omanikud järgi tulnud. Võid ette kujutada olukorda, kus inimene elab oma elulõpuni vaesuses, teadmata, et tegelikult on ta suure varanduse omanik.
Püüa olla targem, ära jäta uurimata seda, mida sa võid tegelikult omada.

Ha 2:14
Sest maa saab täis Issanda au tundmist - otsekui veed katavad merepõhja.
Js 11:10
Sel päeval sünnib, et Iisai juurt, kes seisab rahvaile lipuks, otsivad paganad ja tema asupaik saab auliseks.

Austuse ja lugupidamisega
Enn Veesalu
Pärnu Vaimulike Ümarlaua
sekretär

Kas sa tahad olla suurepärane või keskpärane?

 Olla suurepärane, mitte keskpärane peaks olema meie elu eemärk ja mõtteviis.

Tundub, et justkui ülepakutud põhimõte, kuid võin kindlalt öelda, et suurpärasus tagab meile elus tegeliku rõõmu ja südamerahu, mis väljendub selles, mida me oma ümbruskonda projetseerime. Täpsemalt, inimese ümbrus on just selline, mida ta oma südamest välja voolata laseb.

Näiteks vaata, millist räpasust võib üks asotsiaalne inimene enda ümber tekitada ja vastupidi, millist ilu võib inimese südamest välja voolata, kui selles on mingi igatsus, midagi väga hästi ära teha.

Üks põhiline probleem, miks inimesed kaotavad oma südamerahu, on „tulekahjude“ kustutamine. Õigemini lükatakse olulised asjad viimaseks, raisates aega alguses ebaolulistega tegeledes.

See tekib tavaliselt siis, kui lastakse end lõdvaks ja kulutakse aega justkui „huvitavatele“ teemadele. Samas tundes aga südames pinge kasvu, sest alateadvus tuletab pidevalt meelde oluline asjade tegematajätmises.

Sellega antakse ennast pingete meelevalda, mis röövivad rahu ja rõõmu.

Selle tulemusel jääb petlik mulje, et aega oleks justkui  kohutavalt vähe ning ollakse pidevalt ilma hingetõmbeta (hingamiseta) vajaduste sees, selle asemel, et juhtida neid.

Suurepärasus tagab meile tippkvaliteedi, mis on õnnistuseks ümbruskonnale. Ühtlasi tõstame üheaegselt sellega oma olulisust sootsiumis.

Probleem ongi vaid selles, et suur osa inimesi ei taha teha seda viimast, 10% pingutust, ehk panna i-le peale punkti (kui kustutad „tulekahjusid“, siis tavaliselt ei jää enam sellele aega), sest tihti nõuab lõppviimistlus natuke suuremat pingutust, kui me oma mõtetes selleks valmis oleme.

Selle tulemusena tekibki keskpärasus, ehk hall mass, kes on pigem ärakasutatav, kui vajalik. Õigemini, neid kasutatakse niikaua, kui nad on vajalikud, peale seda aga lükatakse nad kõrvale.

Suurpärase inimesega aga tavaliselt nii ei juhtu, sest olukorra muutuste juures on nad valmis ikka jälle ja jälle pingutama, mis teeb nad ümbruskonnale väga vajalikuks.

Tegelikult kannab see hetkeline väike pingutus pärast tohutul hulgal rõõmu ja rahu. Keskpärasus aga süvendab orja mentaliteeti samas aga ka pidevat pinget ehk sisemist rahulolematust; tihti ka ükskõiksust.

Tegelikkuses on igale inimesele, just tänu oma individuaalsele eripärale, antud võimalus olla suurepärane.

Austuse ja lugupidamisega

Enn Veesalu

Õelate halastuski on julm

Wikileaks’i ajastul on seni paljudele oletustele leidnud kinnitust üsna tõsised juhtumid, kus heateo sildi all tehtud teod näitavad hoopis midagi muud kui nad välja näitavad. Sellist tegevust tuntakse ka „juuda suudluse“ nime all. Õpetussõnade raamatus (Õp 12:10) on öeldud: „Õige hoolib oma looma hingest, aga õelate halastuski on julm.“
Kõiki neid tegusid motiveerib inimese võimu ja kasumiiha, kus eesmärgi saavutamiseks ei valita vahendeid. Paljud neist on suunatud terve inimühiskonna vastu. Üldjuhul toimub see tegevus naeratusega näol ja jätab endast petliku mulje, kui igati humaansest tegevusest. Selle jaoks eksisteerib ka üks tuntud mõiste – „hunt lambanahas“.
Teine liik, üritajaid püüavad ennast näidata väga rõhututena ja nõuavad kaastunnet ja tolerantsust, olles samas sallivust nõudes ise väga sallimatud nende vastu, kes ei nõustu nende poolt pakutud pseudoväärtustega. Kui vaadata üldpilti, siis neid kõiki ühendab üks ühine omadus, karta õiget sõna, ehk täpsemalt öeldes õigesti sõnastatud sõnumi (mõtte) jõudu.
Kõige paremini ilmneb see igasuguste diktatuuride juures, sest kõige ohtlikum on nende jaoks sõnum tõe kohta. Algusest püütakse varjata tegelikkust näiliselt heaga, pakkudes justkui parimat, kui see aga enam ei õnnestu, siis lastakse käiku „terashambad“.
Sarnaselt käituvad ka kõikvõimalikud „tagakiusatud“. Nad on üldjuhul sinuga nõus niikaua, kui Sa lased neil ennast esitleda ja eksponeerida. Kui Sa avaldad aga tõe tagapõhja kohta, siis püüavad nad sind sildistada foobiatega, mis peaks justkui sõnavõtnud inimest näitama näitama kui mingite kummaliste arusaamadega olevusena, kellel on stagneerunud, iganenud ja arengule jalgu jäänud arusaamad. Samas andmata endale aru, et nende endi väärtushinnangud on nihkes elu põhiväärtustega.
Eluväärtused on igavikulised ja nende kadumine inimese elust viib ta rajalt maha. Meie ümber on oma eludega puntras inimesi piisavalt. Ja nende viljadest me võime näha, mida nende tegevus meie keskel esile kutsub. Tahan aga tähelepanu juhtida ühele elu ürgsele alusele, mille esilekerkivad kontuurid siit välja joonistavad.
Nimelt, kui kõik pseudoväärtuste meistrid, püüavad maailma näidata relatiivsena ja hägustada mõisteid, et nad saaks kehtestada enda poolt sõnastatud tähendusi. Eesmärk on selle kaudu läbi suruda oma salakavalaid plaane.
Tähelepanuväärne on siin see, et kõigil neil on ühiseks vaenlaseks tõesõna. See tuleneb sellest, et sest neil endil ei ole mingit jõudu sellele midagi vastu panna. Seepärast kulubki põhienergia neil sõnumi lämmatamiseks.
Huvitav on siinkohal veel see, et kui me räägime päris ürgsest algusest, siis „Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal. Seesama oli alguses Jumala juures. Kõik on tekkinud tema läbi ja ilma temata ei ole tekkinud midagi. Mis on tekkinud tema kaudu, oli elu, ja elu oli inimeste valgus.“
Nii on Piiblis sõnastatud (Jh 1:1-4) tekkeloo algus. Me teame, et meile ei ole millegipärast antud aru saada algusest ja lõpust, kuid samas on siin vihje sõnale, millele tuginedes saaks see, kellele elu alused huvi pakuvad, edasi liikuda.
Seda kinnitab veel üks ajalooline fakt, et Jeesus löödi risti just sellepärast, et ta tõi oma sõnumiga julgelt ja selgelt esile pseudoväärtuste pakkujate moonutused, mis ajas need tõeväänajad marru, täpselt samuti nagu tänapäevalgi. Seega tõe (põhiväärtuste) alustel sõnastatud jõud avab meile ühe piiramatu väe allika. Piisab ainult kui me tahame seda endale selgemaks teha ja edasi uurida. Sõnumi vormistamine laseb esile tõusta ühel tõel, millele rajaneb kogu inimühiskonnas eksisteerivate vastastikuste mõjujõudude funktsioneerimise alus.
Ainus tingimus on siin see, et ta peab toetuma elu jätkusuutlikust väärtustavatele alustele. Ühtlasi eristab see inimest loomadest, kellega meid tihti tahetakse võrdsustada. Mark Twain on öelnud selle kohta ilusa mõttetera: „Inimene on ainus elusolend, kes suudab punastada. Ta on aga ka ainus, kellel on selleks põhjust.“

Austuse ja lugupidamisega
Enn Veesalu
Pärnu Vaimulike Ümarlaua Sekretär