Avalik kiri Maire Aunastele

Seoses kooseluseaduse avaliku aruteluga, milles osalesin, sain kirja küsimusega meile tuntud teleinimese ja poliitiku Maire Aunast poolt. Tema küsimuse toon tundus olevat siiras, püüdsin omalt talle samuti siiralt vastasta. Maire küsimus mulle, oli alljärgnev: 

 

Tere! Küsin puhtast huvist: miks riigikogu ei tohiks või lausa ei peaks arvestama VÄIKESE huvigrupiga? Me peame ja tihti ka arvestame vaid ÜHE inimese huvidega( sest kes siis näiteks selle ühe inimese eest veel seisaks, kui mitte sotsiaalkomisjon, kuhu ka mina kuulun...) Mina aitan ka ühte inimest, kui vaja. Ja miks peaks enamus otsustama, kuidas vähemus elama peaks? See viimane on tegelikult vägivald. Kooseluseaduse rakendusaktid täna tõenäoliselt hääletatakse maha, aga sellega astub Eesti ühiskonnana suure sammu tagasi- kaugesse ja pimedasse nõukogude aega. Minul on kahju ja piinlik, kuigi IRL tervikuna mõtleb teisiti. Kõike head soovides Maire

 

Ja kuna eelnenud kirjavahetus toimus avalikus vormis, siis ka minu vastus oli avalik. Minu vastus on siin:

 

Austatud Maire Aunaste,

Olen väga tänulik Teie osavõtlikkuse eest tagasisidet andes ja kuna küsimus on esitatud avaliku kirja raames, siis ma ei vasta sellele küsimusele mitte privaatselt, vaid üldisel mailiaadressil, lootes, et see ei häiri Teid, ega kedagi teist.

Küsisite, et kuna tihti peame arvestama ühe inimese huvidega, siis miks peaks inimesi aidates enamus otsustama, kuidas vähemus elama peaks. Tunnistan, et olen Teiega ühel arvamusel, et tõesti ei peaks. Seepärast jääbki arusaamatuks, miks on siia kaasatud nii riik, kui ka rahvaesindajad? Sest erinevaid vähemusi on väga palju (kas teil on ettekujutust, kui palju on vähemusi ja kõiki nende huvisid – keda eelistada?). Kõigi nende huvidega lihtsalt ei suudagi puht füüsiliselt keegi arvestada. Seepärast polegi läbi inimkonna ajaloo kellelgi keelatud elada, nagu tahab (kui seadusi ei riku). Ja mõistlik on ka see, et ka vähemus ei peaks otsustama, kuidas enamus elama peaks. Samas usun, et ega Teilegi pole keegi keelanud vähemust aidata, kui Teil selleks soovi olnud on. Vähemalt ise ei ole mingit vastuseisu kogenud, kui võimalus kedagi aidata olnud http://www.parnupostimees.ee/457072/tanulille-palvis-enn-veesalu . 

Teiseks avaldasite kartust, et kooseluseaduse tühistamisega võib langeda Eesti helge tulevik põrmu ja tekkida stagnatsioon.

Julgen öelda, et abielu ei ole mingi usuhullus, vaid ühe normaalselt funktsioneeriva ühiskonna regulatsioon kaose vältimiseks. Kaldun arvama, et poliitikuna pole Teile see uudiseks, et eluterve perekond on ka terve ühiskonna kõige väiksem algosake (rakk). Mida tervemad on meie kehas rakud, seda väiksem on tõenäolisus põdeda mõnda haigust (paratamatult on teatud valed eluviisid ebameeldivaid haigusi levitanud – minu arust hoiatus elult eneselt).

Nii on ka ühe rahvakooslusega; terve ja täisväärtuslik perekond on normaalse ühiskonna tagatis. Iga väärastunud mõju lapsepõlves, kannab kaugeleulatuvaid tagajärgi. Mida rohkem neid eelnimetatud juhtumeid ühe rahvuse hulgas summeerub, seda suuremaks muutub risk ebaõnnestuda rahvusena (ajalugu annab sellele piisavalt kinnitust; pealegi pole me siiani veel mingi suur rahvus, et väga palju eksida).

Kui me lähtume eluseaduste üldpildist, siis laps sünnib siia ilma läbi armastuse (nii on lihtsalt loodud). Ja kui ta saab soojust, elutarkust, hellust ja armastust, siis kasvab ta tugevaks ja elujõuliseks. Et arusaadavamalt selgitada, võrdleks teda nagu noore ja õrna taimega, kes tahab samuti soojust, hoolitust, valgust ja toitu.

Eeltoodud näite põhjal edasi minnes, näeme, et kui taimega peaks midagi teistmoodi minema, siis on oht, et jääb kiduma. Kui ta pole saanud kohe alguses piisavalt soojust ja valgust, siis venib ta pikaks (või jääb kängu) ja jääb nõrgaks. Ta ei suuda pärast enam iseseisvalt püsti seista ning vaid vajab lisatugesid. Samuti võib jääda taime viljakus puudulikuks või päris olemata.

Nii paraku on ka lapsega, kes ei saa kohe alguses seda, mida ta saama peaks. See tähendaks seda, et ta võib osutuda hiljem abivajajaks või hakkavad temas avalduma mingil moel hälbed. Ja mida kõrgemale võimuhierarhias, see kunagine hälbinud pagasiga laps täiskasvanuks saades peaks jõudma, seda ohtlikumaks võib muutuda ta tervele ühiskonnale (selline on paraku eluseadus).

Perekond ongi üksus, mis on loodud eeltoodud protsessidele arenguharmooniat tagama. Mida täisväärtuslikum perekond on, seda kindlam on ühiskond ja väärastunud nähtused ühiskonnas ei ole enam prevaleerivad.

Nagu teada, ongi selleks väljatöötatud abieluseadus, mis tagaks antud institutsiooni võimalikult sujuva toimimise ja seda ka üle põlvkondade. Hakates kooseluseadusega kõrvale veel midagi tekitama, teeb asjad ainult segasemaks (tegelikult aetakse selle varjus asju, mida ei julgeta valjult välja öelda – see ise juba on olemuselt kõige otsesem valetamine ja varjamine ning sellpärast ka rahvale väga ebameeldiv).

Kui inimestel ei ole soovi abielluda, siis keegi ei ole seda teha käskinud. Kui nad aga tahavad oma suhtele seadusliku kaitset, siis võivad nad seda teha formaalselt abieluseaduse põhjal ja kellelgi ei kaasne sellega kohustus mingeid pulmi pidada. Selleks see seadus on mõeldudki ja seega täiesti sobilik.

Maire, naisterahvana teate vast ise paremini, et enamik noorte naiste (julgen öelda isegi iga noore tütarlapse) unistus on seista kunagi oma printsiga altari ees ja kanda pruudikleiti (need on naised; ja see on ju hea). See, et mehed oma mühaklikkuse, arguse või mingil muul ettekäändel tahavad „tagaust põgenemiseks“ lahti jätta on tänapäevaühiskonna kurb tõsisasi ja naistel ei jää muud üle, kui seda „mängu“ kaasa mängida ja lihtsalt head nägu teha, justkui kõik olekski korras.

Mehena, pean paraku tunnistama, et vabaabielu tegelik põhjus on meeste suutmatuses vastust võtta. Mehe väärikus väljendubki vastutusvõimes. Vastutusvõimetu ja arg mees on väga ebameeldiv kõigi jaoks. Eneseimetleja, omanaha päästja või muidu poisike (mõni või olla poisike elu lõpuni) ei sobi kokku mehe ideaaliga. Vastutusvõime tagab mehele hea renomee ja edu.

Kui seda viimati nimetatut mehes ei ole, siis hakkab paratamatult selle hale koopia või mingi muu külg elus oma elu elama ja mitte just kõige ilusamal moel välja paistma. Tahes tahtma jätab see oma jälje ka perekonda.

Kartus vastutust võtta (või ükskõiksus selles osas), ei ole kunagi elus midagi head toonud. Paraku on nii paika pandud ja loodud perekonnas, et mehel on vastutav roll. Kui mees vastutust ei võta, siis teevad seda naised, kes üldjuhul on loomult vastutustundlikumad, kuid nad ei ole selleks loodud, kuigi suudavad vahel teha seda paremini, kui mehed.

Kindlasti on ka vabaabielus vastutustundlikke mehi, kuid elu näitab, et paljud sellised paarid siiski mingi aja pärast ka abielluvad (sest varasemalt pole keegi õpetanud neile õigel ajal olulisi asju elus; see tuli hilisema kogemusega). See kinnitab, veelkord abielu olulisust ühiskonnas, kuna loob nii naises, kui lastes kindlustunde. Kui ühed head peretuttavad abiellusid ja lapsed olid teismelised, siis sel hetkel oli väliselt kõik endine. Ainult lapsed täiskasvanuks saades hiljem tunnistasid, et sellest päevast muutus perekonnas kõik. Hakkas hoopis teistsugune elu. Peamine, mis nad esile tõid oli kindlusetunne, et isa ja ema ei lähe enam lahku.

Vastupidine näide. Üks meesterahvas otsustas, et kui lapsed on juba peaaegu täiskasvanud, siis võib ta nüüd kodunt teise naise juurde elama asuda. Peale seda varsti täiskasvanuks saav tütar ütles lähenevate jõulude ajal kurbuse ja valuga, et miski pole enam endine. Kõik on tühi ja kõle. Need on lapsed, meie tulevik, kuid paljuski mõjutatud meie otsustest.

Naine on loodud saama mehelt turvtunnet, kui talle on see tagatud, siis tekib tal vajadus hoolitseda kellegi eest. Abielu puhul on see perekond. Naine saab siis tunda ennast vabana ja väärikana.

Need viimased olid mõned põgusad eluvisandid, mille üle tasuks mõtiskleda. Inimene on tahtnud läbi aegade loodusest ja Loojast üle olla, kuid neid seadusi eirates ootab paratamatult varsti ees tupik. Veel hullem, kui seda ei nähta või taheta tunnistada, siis käivituvad teised protsessid, mida me üha rohkem oma ümber reaalses elus näeme.

Veel hullem on, kui sellega kaasneb kahepalgelisus. Näiteks, viimasel ajal kohtab järjest rohkemat alkoholi liigtarbimist liikluses. Selle asemel, et ausalt öelda, mis on põhjused ja muuta seaduslikke regulatsioone (isegi piisaks, kui alkoholi reklaami asemel tuleksid mõnusad reklaamid, mis suunaks alkoholi tarbimist vastupidises trendis), tehakse ikka ja hoolega „pakazuhat“ ennetustööga, mille ümber käib küll kena jutt, aga tulemused on nii, nagu nad on.

See oli lihtsalt veel üks näide eluseadustele tulemusteta vastu töötamisest. Pole saladus, et selle taga on palju tegureid (riiklikud rahalised huvid, mõne inimese isiklik huvi alkoholi vastu, isiklik kasu jne.). See näitabki, kui kramplikult ja järjekindlalt inimesed nende toimemehhanismide vastu püüavad töötada, andmata aru, et suunates ühiskonna järelkasvu alkoholist eemale, võib innovaatilisusega palju rohkem raha riiki sisse tuua, kui mõnede almustega kasiinolt, või sigareti paki pealt sente teenides. Samas teavad ju kõik, et kaudne kahju ühiskonnale nii rahalises, kui vaimses mõttes on palju suurem, kui sellisest elu mürgitamisest saadav otsene rahaline tulu.

Kahjuks kõik kusagil „pööningul“ kinni. Sedasi need mõtted kopitama lähevadki.  

Nii ka kooseluseaduse mõtted ei ole mingid uued mõtted, need on juba ammu kellegi vanad, mida püütakse meile väga kaasaegses pakendis pakkuda. Kunagi homoliidrite poolt ameerika keskklassile suunatud strateegia, on tänaseks on meieni jõudnud. Kel huvi võib tutvuda, milliste meetodiga soovitatakse inimeste põhimõtteid, suhtumisi ja hoiakuid muuta. Raamatu autorid Marshall Kirk ja Hunter Madsen koostanud õpetuse  (After the Ball: How America Will Conquer Its Fear & Hatred of Gays in the 90s [„Pärast balli: kuidas Ameerika saab 90. aastatel jagu geide-hirmust ja nende vihkamisest”].), mis täielikult langeb ühte meil siin kohapeal toimiva liikumise tegevusstrateegiaga. Lugemisel võib veenduda, et ega ei varjatagi, et peamine eesmärk on rünnak ja kuidas enda tahet ühiskonnas kehtestada ning peale suruda. Küsiks, kui palju sellise tegevuse viljad väärtusi ühiskonnale juurde lisavad? Milline helge tulevik meid ootaks?

Ega eluseaduste vananenuks tunnistamine ei muuda neid seadusi automaatselt veel olematuks. Ei tea, kui edumeelsete ja tähtsatena need inimesed võisid ennast tunda, kes tahtsid omal ajal jõgesid tagurpidi voolama panna, kuid eks nemadki olid kõigest inimesed ja nagu elu näitas, samuti ekslikud.

Kahjuks vahel juhtubki, et inimesed satuvad vaimustusse ja arvavad, et eluseadustega vastuollu minekuga oleks justkui saavutatud midagi uut ja kaasaegset. Loodan, et eelnenud näiteid andsid piisavalt selgust, et tegelikult see nii ei ole.

Elu edasiviivaks jõuks on siiski meid ümbritseva loodusega ja eluväärtustega käsikäes käimine. Iga rumal, hoolimatu või ükskõikne tegu võib tuua suure reostuse nii ümbritsevasse loodusesse, kui rikkuda meis endis oleva puhtuse. Valgete riietega on käia ilus, kuid me peame jälgima hoolega iga oma sammu, et me neid ära ei määriks. Selline elu ongi, lihtne, korrektne ja puhas. Igasugune läbu jätab plekid; mõned koguni kogu eluks.

Vabandan, et nii pikaks läks, kuid lühemalt ei osanud. Ju see pakitses südame peal ja pidi välja saama. Aga tänan veelkord huvi eest ja soovin Teile selles töös toimekust ja uusi mõtteid, mis loovad elu ja sellega kaasnevat ilu ning mitte näiliselt, vaid tegelikult.

 

Tänu, austuse ja lugupidamisega

Enn Veesalu

Mõtteviisi muutuse vajalikkus

Olen viimasel ajal mõned lood kirjutanud haridusfoorumis. Kuna see on ainult listi vormis, siis lisan need  ka siia, kirjapandud mõtetesse; võib-olla pakub kellelegi huvi.
------------------------------------------------------------------------
Tihti kohtab elus olukorda, kus lapsevanem püüab oma lapsele soovida ja head, kuid see läheb lihtsalt ülepea ja mööda.
Mingil põhjusel ei ole lapsed alati valmis vastu võtma seda, mis on tegelikult hea, vaid tihti on olukordi, kus selles nähakse tüütust ja jampsi, mis ainult segab ning häirib.
Tean ühte vana meest, kes oli väga haritud ja andekas. Töötas päris mitmetel kõrgetel ametikohtadel, kuid jõi kõik oma võimalused maha, kuni lõpetas peaaegu prügikasti ääres. Ta oli üritanud juba paar korda ebaõnnestunult eneselt elu võtta ja elas täielikus meeleheites. Tal ei tulnud enam mõttesse midagi targemat teha, kui minna ühe kirikuõpetaja juurde ja rääkida ära oma olukord.
Ega õpetajagi ei osanud peale tema mure ära kuulamist midagi muud erilist ette võtta, kui ütles, et teeme siis seda, mida mulle on õpetatud ja see peaks toimima.
Nad põlvitasid koos ja palusid Jumalat ning tunnistasid, et kusagil on elus midagi valesti läinud. Nad palusid, et Ta tuleks ja kaitseks ning kannaks hoolt kõige selle eest, mida ei oleks pidanud toimuma. Veel palusid, et Ta annaks ka tunnetust ja tarkust sellest olukorrast väljatulemiseks ja et kogu mõttemaailm võiks muutuda ja olla kantud Jumala tarkusest.
Ta ütles, et kui nad olid lõpetanud, ei tundnud ta midagi erilist, kui ainult seda, et sügav rahu valdas teda ja mingi teadmine, et see on nüüd möödas.
Peale seda, hakkas ta tasapisi iga päevaga üha rohkem täituma rahu ja meelekindlusega ning tundis, et ta on täielikult muutunud. Ta ei vajanud enam alkoholi, kuigi oli alateadlikult ettevaatlik selles osas.
Kui ma teda üks kord ühes koguduses kohtasin, oli tal väga hea meel kohtuda tuttavaga, kes mäletas teda aastaid enne seda, kes ta nüüd oli. Ta nägi tõesti täiesti teistsugune välja.
Temaga oli huvitav vestelda, sest ta oli haritud ja intelligentne ning see seesmine inimese sära, mis temas tegelikult oli, paistis nüüd täies hiilguses kaugele. Ta hakkas üsna varsti ka jutlustama ja käisin isegi üsna tihti ta jutlusi kuulamas, kuna selles oli väga põnevaid mõttekäike (ta kirjutas pärast ka ühe raamatu).
Ühte asja ta kogu oma hilisemas eluperioodis väga kahetseb – see oli vanematele tekitatud valu.
Tal olid usklikud vanemad ja ta meenutas vanas eas pisarsilmi, millist valu oli ta oma joomingutega neis noorusest saati ja kogu täismehe eas tekitanud ning kuidas ta ükskõikselt naeris ja pilkas neid oma usu pärast. Ainuke, mis ta soovis, et kui saaks ainult seda kuidagi korvata (vanemad olid ammu juba surnud). Ta lisas, et ülejäänu on kõik tühine selle kõrval.
Vaata seda alljärgnevat Piibli kirjakohta. Kas sa leiad siit sarnasust selle mehega, kes vanas eas muutis oma mõtteviisi ja suure valu ja ehmatusega leidis, et terve oma senise elu oli elanud valesti? Palun loe, ja mõtiskle.
Jh 3:16-21
16 Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.
17 Jumal ei ole ju läkitanud oma Poega maailma, et ta kohut mõistaks maailma üle, vaid et maailm tema läbi päästetaks.
18 Kes temasse usub, selle üle ei mõisteta kohut, ja kes ei usu, selle üle on kohus juba mõistetud, sest ta ei ole uskunud Jumala ainusündinud Poja nimesse.
19 Ent kohus on see, et valgus on tulnud maailma, aga inimesed on armastanud pimedust enam kui valgust, sest nende teod on kurjad.
20 Igaüks, kes teeb halba, vihkab valgust ega tule valguse juurde, et ta tegusid ei paljastataks.
21 Aga kes teeb tõtt, see tuleb valguse juurde, et ta teod saaksid avalikuks, sest need on tehtud Jumalas (tsitaadi lõpp).
Kas on elus lihtsam elada, kui sa ei pea kandma saladuse koormaid (kapis olevaid luukeresid)?
Kui sa tunned, et mingi asi vajab elus korrigeerimist, võid toimida, nagu see meeski. Sa ei pea selleks nii vanaks elama. Seda võib teha ka noor inimene. Seda võid sa teha ka kohe, samal hetkel, ise, ilma kirikuõpetaja juurde minemata. Piisab vaid ausast ja siirast soovist.
Kui Sul on huvi Jumala asjadega rohkem tuttavaks saada, siis palun ära jää üksi. Öeldakse, et ükski puu halg ei põle üksi, vaid ikka koos teistega. Nii on ka Sinuga.
Üksi jäämine on selles olukorras isegi ohtlik, seepärast käi natukene ringi ja otsi endale kogudus, millega liituda. Kuid ära tee seda kiirustades, sest on kahjuks palju ka selliseid, mis püüavad inimeste üle kontrolli saavutada (igasugused aruandmised oma tegevuste ja vaimulike saavutuste kohta) - selliseid väldi.
Seepärast, palveta (räägi Jumalaga) kõigepealt sellepärast väga tõsiselt, et Sa ei satuks valesse kogudusse ja Sa võiksid leida selle õige, just Sinu jaoks sobiva.
Siis esialgu külasta palju erinevaid kogudusi, kus mõtiskle ja tunneta just nende printsiipide järgi, millest ma ees- ja allpool rääkisin.
Hea kogudus on see, kus Sa oled teretulnud ka oma puudustega ja inimlikest vigadest  julgetakse siin rääkida. Kus Sa tunned, et Sinust hoolitakse ja Sa oled neile väga oluline. Seal, kus on palju "õigeid", võib paista välja väga ilus, aga seespidiselt ei pruugi see üldsegi nii olla.
Hea kogudus on see, kus nähakse muutuse vajadust, kuid lastakse inimene sellesse muutusse kasvada, mitte ei hakata Sind kohe sellesse suruma.
Kindlasti tuleb vaimuliku kasvu perioodil ette olukordi (nagu kasvueas lapsel), kus muutused võivad olla ebameeldivad (see on millegipärast inimeste juures ikka nii), kuid siis Sa ei hakka selles süüdistama kogudust või Jumalat, vaid hakkad nägema vajadust iseenda muutmiseks koos Jumalaga (ära tee seda kunagi ilma Temata).
Sellepärast ongi väga hea, kui Sa alustad enda vaimuliku kasvuga sellest kogudusest, mis on Sinu jaoks meeldiv ja võid seal olevaid inimesi usaldada.
Vastupidine on väga külm, kõle ja raske. Seal ei ole elu, vaid surm.
Vaata, mida Jeesus ütles nende kohta:

Mt 23:27
Häda teile, kirjatundjad ja variserid, te silmakirjatsejad, sest te sarnanete lubjatud haudadega, mis väljastpoolt paistavad küll nägusad, aga seestpoolt on täis surnuluid ja kõiksugust roisku!

Kui Sa leiad hea koguduse, siis Sinus on rõõm ja inimesed on rõõmsad Sinu ümber. Julgen soovitada; mõtle sellele ja näe vaeva. See ei pruugi lihtne olla, aga ükski varandus ei vedele tänaval, vaid selle leidmiseks tavaliselt nähakse vaeva (kuid ära jää poolele teele, vaid mine lõpuni).

5Ms 30:19
Ma kutsun täna tunnistajaiks teie vastu taeva ja maa: ma olen pannud su ette elu ja surma, õnnistuse ja needuse. Vali nüüd elu, et sina ja su sugu võiksite elada,

Austuse ja lugupidamisega
Enn Veesalu

Religiooni peab suhtuma arusaamisega

See, et religiooni peab suhtuma arusaamisega, on tõsi, muidu juhtub palju halba. Seda kinnitavad nii ajalugu, kui tänapäev (sõltumata uskumusest). Paraku ei ole asjadest arusaamine ainult haritud inimeste privileeg, vaid eelkõige inimese sisemise (ehk sotsiaalse) intelligentsuse kaasosa.
Austraalia tuntud rikkur Peter Daniels (külastanud 2 korda ka Eestit), oli kuni 26 eluaastani asotsiaalsete kalduvustega kirjaoskamatu müürsepp, kes tänapäeval nõustab riikide valitsusi ja kirjutab raamatuid, kusjuures ei ole ühtegi päeva oma elus koolis käinud.
Ta sai lihtsalt ühel kristlikul seminaril teada, et ka temasugusel on võimalus. Ta haaras sellest teadmisest (teada [aru]saamisest) väga tugevasti kinni ja ülejäänu hakkas tasapisi tema elus toimima.
Noorena Nõukogude Armees teenides, ei teadnud ma religioonidest, ega uskumistest rohkem suurt midagi, kui niipalju, et mu mõlemad vanaemad oli usklikud, mis oli keskmises eesti peres üsna tavaline nähtus.
Kuna tolleaegne sõjavägi oli justkui minimudel ühiskonna erinevate rahvuste läbilõikest (15 liiduvabariiki), siis seal ühe tähelepaneku ma oma elu sel perioodil siiski tegin.
Nimelt, Baltikumi rahvaste, grusiinide, armeenlaste jne. ehk kristliku taustaga maadest noorte meeste käitumine erines oluliselt, teistest uskumustest rahvaste käitumisega. Kui eelnimetatud rahvaste esindajad suutsid omavahel asju mõningate eranditega enamalt jaolt verbaalselt selgeks teha, siis teise poole esindajaid iseloomustas pigem lahenduse vägivaldne ja füüsiline käsitlus, millega kaasnesid tihti ka üsna eluohtlikud abivahendid (sattusin ka ise ükskord päris kriitilisse olukorda).
Me võime näha analoogsest mudelit tänapäeval tegelikult Lähis-Idas, kus ühepool rindejoont on märgata tähelepanuväärselt suurt hulka Nobeli preemia laureaate, teise poole pealt sama suurt hulka pommivöödega inimesi. Kindlasti on igal rahvusel oma hulle ja kangelasi, kuid on asju, mis läbivad mingi niidina üldpilti. See niit tõmbab piiri sinna, kus maani suudetakse rääkida sõnadega ja kus maalt enam mitte.
Hea vana Õpetuseraamat ütleb selle kohta nii:
Õp 1:7
Issanda kartus on tunnetuse algus, meeletud põlgavad tarkust ja õpetust.
Õp 1:20-22
(20) Tarkus hüüab tänavail, annab oma häält kuulda turgudel, (21) kisendab lärmakates paikades, kõneleb oma sõnu linnaväravate suus: (22) «Kui kaua te, rumalad, armastate rumalust? Kui kaua meeldib hooplejail hoobelda ja alpidel vihata teadmist?
Tihti piisab, kui vaatame natuke lahtiste silmadega ringi ning jälgime, mis meie ümber toimub. Näited elust enesest teevad pildi palju selgemaks. Minu arust targad teadlased teevad tihti nii.
Ka ateistid usuvad, ainult seda, et Jumalat pole, kuid pole suutnud seda faktidega veel tõesta.

Austuse lugupidamisega
Enn Veesalu

Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal

Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal (Jh 1:1).
Surm ja elu on keele võimuses, ja kes seda armastab, saab süüa selle vilja (Õp 18:21).
Kui Sa oma sõnumit (sõna) edastad, siis on see konkreetne mõtestatud tegevus, kujund või arusaam sõltumata keelest (nii on ka saarlastega).
Sõnal on aga jõud, mida ei ole võimalik, mõõta (siit ka meedia olulisus). Kui üks armee juht ütleb oma sõduritele ainult ühe sõna, näiteks mine, siis hakkab armee liikuma olenemata sõdurite arvust - see arv võib olla lõpmatu.
Peale selle on sõnum igavikuline. Näiteks võid salvestada oma sõnumi. Hiljem aga võid sõnumikandjat uuendades, kuulata seda lõpmatult kaua.
Inimenegi on kodeeritud mõtestama oma tegevust igavikuliselt. Me teeme oma igapäevaseid tegevusi, nagu me ei surekski kunagi, meil ei tule mõttesegi teha midagi ajutist sel põhjusel, et me kunagi lahkume siit ilmast. Veel enam, mõne inimese eesmärk on panna maha märk, mis kestaks ka peale teda igavikuliselt.
Siit ka Jeesuse poolt sõnastatud mõte.
Taevas ja maa hävivad, aga minu sõnad ei hävi (Mt 24:35).

Austuse ja lugupidamisega
Enn Veesalu

Austatud lugejad,
Mul on südamel üks asi, mida tahan, et Eesti rahvas paremini teaks ja millest paremini aru saaks. Kuna mul alljärgneva isikuga otsene kontakt puudub, siis ei oleks mul midagi selle vastu, kui teie kaasabil see info ka meie kunagise presidendi endani jõuab; seepärast otsustasin avaldada selle sõnumi siin. See puudutab meie rahva liidrit Arnold Rüütlit.
Ja nimelt:
Mul on kunagi võimalus olnud olla koos meie kunagise Eesti Vabariigi presidendi Arnold Rüütliga rahva poolt väga lugupeetud inimese ja tuntud ühiskonnategelase matusel.
Me sattusime istuma ühte lauda ja ma kuulasin suure huviga, Eesti ülemineku perioodist, putši ajast, Jeltsinist ja Gorbatšovist.
Endise süsteemi inimesena tean, et kui ta pani Moskvas lauale Eesti iseseisvusdeklaratsiooni, siis üldjuhul selliste harukordsete juhtumite korral võisid inimese jaoks olla valmis pandud eluohtlikud üllatused. Ei ole kahtlust, et ta võis seda ka ise hoomata.
Nagu hiljuti, meedias kuulsime, said ta aastaid hiljem tolleaegse Nõukogude Liidu välisministri Ševarnadze kaudu sellele ka kinnitust. Seepärast soovitan natuke noorematel, kellel pole endal aimugi tolleaegsete elu olukordade tõsidusest, sügavalt järele mõelda oma pilgete osas Arnold Rüütli aadressil ja ette heita talle punaminevikku.
Igatahes kahtlen, kas need pilkajad ise oleksid selles olukorras nii sirgeselgseks jäänud. Seepärast ei tee saladust, et pean seda oma elus üheks austusväärsemaks kohtumiseks ja võimaluseks.
Jääb üle vaid nentida, et kindlasti oleks võinud ka Arnold Rüütel tolleaegses ülikeerulises olukorras teatud teenete eest maanduda Gorbatšovi ja Sevarnadze kõrvale, sest rahvusahelist kuulsust oli tal juba piisavalt. Paraku otsustas ta valida ohtlikuma ja raskema tee – minna eluga riskides koos oma rahvaga. Ajalugu on kinnitanud selle valiku õigsust.
Võib juhtuda, et mõni inimene ei pea elus väga palju tegema. Piisab, kui ta otsustaval hetkel on õigel ajal ja õiges kohas ning ta südamehoiak on paigas. Ühele rahvale võib olla see hetk tõeliseks õnnistuseks.
Arvan, et me ei taha mõeldagi, mis oleks juhtunud Eestiga siis, kui Arnold Rüütel oleks sellel hetkel oma osa tegemata jätnud või oma elu pärast kartma löönud. Arvan, et see inimene, kes kriitilises olukorras nii tulemuslikult käitub, võib meie järeltulevatele tegijatele heaks eeskujuks olla.
Tahan selle sõnumiga avada pisutki sellest, millele inimesed tihti ei mõtle või ei tule lihtalt selle peale.
Siit ka minu avalik ja siiras tänu Arnold Rüütlile, selle tookordse raske valiku eest ja loodan, et Eesti rahvas hakkab selle julge teo eest temasse ka väärikalt suhtuma.
Austuse ja lugupidamisega
Enn Veesalu

Avalik kiri Eesti Vabariigi riigikogu liikmetele
Austatud riigikogu liige,
Kui me oleme ühiselt koos oma rahva laulupeol, siis me näeme, mis toimub inimeste südametes, vähe on neid, kelle silmis pole tänupisarat, sest kõik tunnevad ära selle, mis püha ja omane ainult sellele rahvale.
Kui meie rahva vastu olid tulemas tankid, siis me olime üks, sest me tundsime ohtu nendele väärtustele, mis on omased ja pühad ainult  sellele rahvale.
Kui me laulame oma riigi hümni, siis tõuseme kõik püsti, et avaldada austust selles laulus olevatele väärtustele, mis on omased ja pühad ainult  sellele rahvale.
Need väärtused on väga ürgsed ja aidanud olla ja säilida meil isegi väikese rahvana algusest saadik, sellepärast, et need on olnud omased ja pühad meie rahvale, kuid ei pruugi olla omased mõnele teisele rahvale. Ja nii kaua, kui püsivad igavikulisena need väärtused, mis on omased sellele rahvale, nii kaua püsib ka Eesti rahvas.
Austatud riigikogulane, mulle on õpetatud, et ma pean austama ja lugu pidama oma valitsejatest ja juhtidest ja ma kinnitan, et ma teen seda kogu oma lugupidamisega.
Kuid see annab mulle võimaluse Sulle sügavalt silma vaadata ja küsida, et kas Sa oled valmis maksma hinda ja hoidma neid väärtusi, mis on omased ja pühad sellele rahvale (nagu Sa tõotanud oled) või pead paremaks tühja pilguga mööda vaadata ja pugeda arglikult  suurema venna selja taha? Pole saladus, et hind võib olla vahel suur, sest ühe rahva väärtused on hindamatud. Omal ajal arvasid inimesed, et nad võivad selle nimel palja käsi tankide vastu minna ja nii ebareaalne, kui see ka ei tundu, oli neil õigus. Võib-olla Sa ei istuks praegu selle koha peal, kui nemad poleks seda teinud.
Benjamin Franklin on selle kohta öelnud nii: „Kes ohverdab vabaduse ohutuse eest, ei vääri kumbagi“.
Küsin veel, et kas Sa oled kindel, et Eesti rahva jaoks on tingimata vaja seda Kooseluseadust või oleks hoopis olulisem selline seadus vastu võtta, mis tooks eestimaalased välismaalt koju tagasi?
Elan ka ise kogu oma perega välismaal, mitte sellepärast, et mulle Eestimaa ja minu rahvas ei meeldiks, vaid sellepärast,  et  Sa oled paraku liiga tihti vajutanud sellele seaduse klahvile, mis on röövinud need väärtused, mis on omased sellele rahvale. Kui oleksin üks vähestest, oleks see vast minu probleem, kuna olen üks paljudest, siis peaks rääkima see fakt ise enda eest. Tuleksin meeleldi koju tagasi, ja julgen arvata, et ka paljud teised, kui Sa sellele tarkusega kaasa aitaksid.
Peale selle on mul valus vaadata, kui üks meie esijuhtidest hurjutab ilusate sõnade asemel emade päeval meile armsaid emasid selle eest, et nad ei oska lugu pidada väärtustest, mis ei ole omased sellele rahvale. Miks peaks meie emadele, kes on meie perekonna kodusoojuse loojad, peale suruma võõraid väärtusi, kui on nende jaoks omased ja pühad need väärtused, mis on meid siiani läbi ajaloo rahvana hoidnud ja kandnud.
Meie maale on pandud ilus nimi, Maarjamaa. See seostub millegi väga pühaga. Elus ei ole midagi juhuslikku ja nii on ka selle nimega. On inimesi, kelle jaoks on olemas pühadus  ja on inimesi, kelle jaoks seda ei ole. See ei selgu kunagi ilusate sõnade, vaid tegude kaudu.
Meie esiisadel jätkus julgust ja tarkust tunnistada, et inimene ei ole alati kõikvõimas, vaid midagi on veel üle tema ja selleks nad panid meie hümni sisse sõnad: „Su üle Jumal valvaku, mu armas Isamaa“.  Ajalugu on jätkuvalt kinnitanud, et see pole meile hukatust toonud, pigem vastupidi.
Ta kaitses siis, kui inimesed otsustasid palja käsi tankidele vastu minna, kaitses siis, kui eestlased laulsid laulupeol vaatamata võõra võimu keelule Mu Isamaa on minu arm, sest vallutajatele tundus ühe rahva pühadus relvast ohtlikumana.
Ja kaitseb nüüdki, üks kõik, mis otsuse Sina langetad, on Sinu rahvas juba oma otsuse teinud (mis on ka Sulle seaduseks), et talle ei ole vaja seda Kooseluseadust. Rahvale on seaduseks tema sellekohane otsus, mida Sa uuringu tulemuste kaudu tead ka ise väga hästi. Vahe on ainult selles, et kas Sa saad, siis peale seda veel arvata, et Sa olid seesama ja üks sel otsustaval hetkel koos oma rahvaga, kes kaitses neid väärtusi, mis on omased ja pühad sellele rahvale. Me näeme seda varsti.
Kui Sa aga peaks kartma õigeid otsuseid teha, siis elu näitab, et Sinu asemele tulevad julgemad, kes ei karda teha neid otsuseid, mis on omased ja pühad sellele rahvale.

Austuse ja lugupidamisega
Enn Veesalu

Kas sa tead seda, et sa oled pärija?

Kunagi oli üks miljonärist rikas mees, kelle viimaseks sooviks oli see, et peale surma tema maiset keha ei tuhastataks, vaid maetakse maapõrmu. Kui aga kätte tuli see hetk, siis tema lähedased ei arvanud sellest soovist midagi ja pidasid eeltoodud palvet täitmisele mittekuuluvaks ning lasid ta mingil põhjusel siiski tuhastada.
Nende ükskõiksus inimese viimse soovi suhtes leidis põhjenduseks rahuldava lahenduse mõtteviisis, et nüüd on ta surnud ning see ei muudaks tema joaks enam midagi!
Temast järelejäänud rikkus osutus nende silmis palju tähtsamaks faktoriks, millega tuleks tegeleda. Sellest tulenevalt koondasid sugulased peale matuseid põnevusega oma tähelepanu hoopis testamendi avamisele.
Pärandi avamisel oli aga nende üllatus suur, kui nad nägid, et sinna oli kirjutatud lühidalt: „Armsad lähedased, olete mulle väga kallid ja kõik see mis mul oli, kuulub nüüdsest teile. Et pääseda ligi minu varandusele, peate kasutama koodi, mis on tätoveeritud minu rinnale...“
Oma ükskõiksuse, tuimuse- või rumalusega võime elu jooksul tuhastada suure hulga meie jaoks valmis pandud väärtusi ning varandusi.
Piibel koosneb Uuest- ja Vanast Testamendist ja pealkiri ütleb juba ise, mis on sinna kirjapandud sõnumi sisu.
Kui me saame teada meile määratud pärandusest, siis kas me suhtume sellesse ükskõikselt? Vastupidi, me uurime selle dokumendi läbi täht tähe haaval.
Kui tark tegu on sel juhul jätta läbi uurimata testament, mis on kirjutatud inimeste jaoks, eriti kui selles on kirjapandud rõõmusõnum (evangeelium)?
Teadasaamine mõnest pärandi rikkusest, mis neile lihtsalt sülle kukub, teeb üldjuhul saaja päris rõõmsaks.
Kui sa vaevuksid seda sõnumit sellise pilguga vaatama, siis ei oleks ta sinu jaoks enma mingi ajalooline juturaamat, vaid kaevudes sinna (aarded ei vedele üldjuhul maas, vaid neid tuleb hoolega otsida), võid avastada tegelikkuses midagi põnevat, mille peale sa pole kunagi varem mõelnud (paludes Jumalalt tarkust ka selle mõistimiseks).
Pane tähele, me võime ühte ja sama asja näha täiesti erinevalt. Sellest kahest osast koosnevas raamatus on ajalugu, aga peale selle on siin ka elu, mida tol perioodil elati. See on üks mudel, mille järgi on võimalik projekteerida meie päriselu, sest elu põhiväärtused on igavesed ja muutumatud ajas.
Israeli kuningas Saalomon on kunagi selle kohta öelnud nii: "Ei ole midagi uut siin päikese all - mis on olnud, see saab olema, ja mis on tehtud, seda tehakse veel.

Lisan siia paljudele juba tuntud pildi Stephen R.Covey raamatust "Väga efektiivse inimese 7 harjumust," kus on ühes pildis tegelikult kaks pilti - noor ja vana naine.
Kui sa näed ainult üht, siis kutsu keegi appi vaatama, ja küsi, kas ta näeb mõlemat (noort ja vana) või ainult üht neist.
Panin illustreerimiseks selle koolitustel tihti kasutatud näite sellepärast, et selgitada, kui erinevalt võme ühte ja sama asja näha.
Samuti on meie vaimsete paradigmadega. Mida me oma elus näeme, kas mõlemat poolt (vaimset ja materjaalset) või ainult ühte.
Ükski teadlane ei ole maailmas suutnud veel tõestada, et Jumalat ei ole. Järelikult põhineb ka ateistide arusaam ainult uskumusele (ühele nägemusele), nagu iga teinegi religioon.
Antud kontekstis on üks pilt ajalugu, teine aga läbi ajaloo ühiskonna toimimise seaduspärasused. Teatavasti ka tänapäeva ajaloolased tuginedevad eelnevatele kogemustele, kui on vaja sõnastada ühiskondliku korrastatuse reegleid.

Meil võib vahel puududa võimekus oma pärandit hallata.

Nagu ilmalikus- nii ka vaimulikus maailmas on selleks puhuks nõustajad vastavalt oma profiilile. Vaimulikus maailmas on selleks pastorid, evangelistid, õpetajad, apostlid ja prohvetid. Viimatinimetatu kohta võib tuua mõningaid näiteid. 
Kui teine maailmasõda pidi algama, siis saatis Jumal ka konkreetseid prohveteid konkreetse sõnumiga meie rahvale. Üheks tuntumaks neist oli Karl Reits, kes käis 11 aastat järjepidevalt rahva keskel ja kutsus inimesi meeleparandusele (tegi seda muuseas ka kogudustes ja kirikutes).
President K. Pätsi juurde tuli seesama prohvet kolmel korral. Ei ole täpselt teada, millisel külastuse ajal, kuid president lubas talle hakata eluaegset pensioni maksma, kui ta loobub rahva hullutamisest ja hirmutamisest.
Selle peale vastas Reits: "See pole teie võimuses seda mulle lubada, kuna teie omagi pension pole kindlustatud!." Aeg näitas, et see oli tõsi.
Tol ajal juba üsna tuntud prohvetiga käitus päris toorelt kindral Laidoner. Kui too meie ülemjuhataja juurde tuli, lasi ta mehe vahistada ja ka kumminuia anda; selliseid vahejuhtumeid toimus mitmel korral.
Prohvetit arreteeriti üsna tihti süüdistatuna liiklustakistustes ja avalikes kohtades loata koosolekute pidamises. Hiljem hakkas ta ühe sõbraliku ametniku soovitusel avalikult rääkides ka samal ajal vaikselt liikuma, et ei koguneks rahvast.
Kord oli küsinud vanglaülem temalt: "Miks sa kõneled tänavatel, kui see on keelatud? Reits vastas "Ristitud paganate pärast!" "Kes nad on?" küsis vanglaülem. "Sina oled üks neist!" tuli vastuseks.
Nähes mehe südikust oma järjepidevusega hakkasid võimuesindajad pikapeale leebuma ja uskuma, et mehel on tõesti tõsi taga (nüüd teame, et see nii ka oli).
Karl Reits ütles meie riigijuhtidele, et nad kuulutaks välja üleriigilised paastu- ja palvepäevad ning kogu rahvast kutsuks üles Jumala armu ja halastust paluma.
Üks kord, kui K.Reits oma eelnimetatud ettepanekuga president K.Pätsi juures oli, pani viimatinimetatu käe prohveti õlale ja ütles: "Kuule mees, sa oled nälja tõttu päris lolliks läinud. Mine kööki ja lase naised annavad sulle seal süüa".
Nagu näha võib, ei pidanud meie juhid tol hetkel seda sõnumit millekski.
Samas, kui Soome rahva juhid kutsusid analoogses olukorras oma rahvast paastuma ja palvetama; kogetud  tulemused räägivad siin ise enda eest.
Me teame, kuidas läks Soomel ja kuidas läks neil segastel aegadel Eestil; ja mis sai president K.Pätsist ning kindral Laidonerist. President pidas Reitsi küll hulluks, aga paraku lõpetas oma eluõhtu hoopiski ise hullumajas.
See veelkord kinnitab seda, et õige prohvet (on ka valeprohveteid) ei räägi sulle seda, mida sa tahad kuulda vaid see, mida sa pead kuulma.
Kui Eesti rahvas voolas 90-ndate algul kirikusse ning laulis Lauluväljakul isamaalisi- ja kristlikke laule, siis tuli see otse rahva südamest. See oli vägi, mis vabanes ja sellest rääkitakse siiani. Mis meile oli iseenesest mõistetav, sai läänepoolsele elanikonnale täielikuks imeks (diplomaate koolitatakse selle näite varal), sest protsessid toimusid tol ajal nende jaoks täiesti loogikavastaselt. Ühiskonnateadlased on öelnud, et ajaloos puudub pretsedent, kus agressor loobub vabatahtlikult oma territooriumist. Ja julgeme endale tunnistada, et millises valguses näeb meie suur naaber olukorda täna. Teame ka seda, et vabadus tuli meile ilma ühegi pauguta, kus samas ükski teine vabariik ei pääsenud verevalamisest.
Kui meil siis oli pääsemise lootus nii habras, et inimesed ei osanud enam muud teha, kui Jumala poole pöörduda, siis miks peaks nüüd järsku teisiti olema.
Aeg läks edasi ja elujärje paranedes ununenesid inimestel need hetked ja asemele astus edukus, pragmaatilisus, vajadused jne. Kuid see on aegade algusest kahjuks juba nii olnud, et oma hingelist seisundit hakatakse alles siis parandama, kui juba väga valus hakkab. Meie rahva puhul võttis see vahepeal aega 50 aastat.
Eks Piibelgi ütleb, et see tee, mis tuleb käia on kitsas.
Kui me vaatame inimesi, kes on elus midagi saavutanud, siis on üldjuhul olnud sellel mingi hind (teatud hüvedest loobumised, läbikukkumised jne. Kuid üks asi on neil ühine - nad ei ole valitud teel käimist vaatamata raskustele pooleli jätnud.
On asju, mida võiks olukordade paremaks mõistmiseks näha. Võime ju meile pakutu suhtes ükskõikselt käega lüüa, aga saame võtta ka tõsiselt, nagu tegi Soome rahvas (näiteid on teistegi rahvaste puhul, kusjuures alati on tulemused osutunud neile suureks kasuks).
On tõsiasi, et testamendi koostaja kehtestab ka reeglid. Meile ei pruugi need alati meeldida ja võime käituda kangekaelselt oma tahtmist mööda, nagu loo alguses tegid kõne all olnud miljonäri sugulased, jäädes ilma sellest, mis oleks pidanud neile tegelikult kuuluma.
Testamendi tegija jaoks ei muutunud tõesti enam midagi, kuid reeglite eiramine muutis täielikult nende olukorda, kes pidid neid järgima, isegi siis kui testamendi tegija ei viibinud ise enam kohal.
Èluväärtuste põhimõtete eiramisel on samuti tagajärjed ja me ei saa kunagi hiljem enam kedagi teist peale enda selles süüdistada, kui me valisime ise ja vabatahtlikult valeks osutunud tee. Pealegi võib sellega kaasneda suur kahju. Öeldakse, et iga teadmine toob vastutuse.
Seega ole ärkvel ja ergas ning ära mängi maha seda, mida sulle pakutakse, vaid tee kindlaks, uuri, õpi selgeks reeglid ja võta vastu see, mis sulle tegelikult kuulub.
Pealegi pole siin midagi müstilist, vaid see arm, mis on lihtsalt sinu jaoks valmis pandud. Seal samas raamatus on öeldud, et arm ei oleks arm, kui teda peab välja teenima. Sa oled oma Looja poolt aktsepteeritud kõige oma puuduste ja vigadega.
Kui su lapsel on kasvuraskused, siis ei viska sa teda tänavale, vaid annad oma parima talle eluks kaasa. Samad võrdlused võid sa leida sellest dokumendist, mis sind juba ammu ootab, kui sa suvatsed sellega vaid tutvuda.
Ameerikas on üks saade, kus otsitakse päranduste omanike. Seal teadustatakse, et kui sa tead praegu seda isikut kellest jutt käib, siis mine tema juurde ja ütle talle, et tal on saada suur pärandus.
Kurb statistika on see, et Ameerika pankades pidi seisma tohut hulk pärandatud raha, millele ei ole omanikud järgi tulnud. Võid ette kujutada olukorda, kus inimene elab oma elulõpuni vaesuses, teadmata, et tegelikult on ta suure varanduse omanik.
Püüa olla targem, ära jäta uurimata seda, mida sa võid tegelikult omada.

Ha 2:14
Sest maa saab täis Issanda au tundmist - otsekui veed katavad merepõhja.
Js 11:10
Sel päeval sünnib, et Iisai juurt, kes seisab rahvaile lipuks, otsivad paganad ja tema asupaik saab auliseks.

Austuse ja lugupidamisega
Enn Veesalu
Pärnu Vaimulike Ümarlaua
sekretär

Kas sa tahad olla suurepärane või keskpärane?

 Olla suurepärane, mitte keskpärane peaks olema meie elu eemärk ja mõtteviis.

Tundub, et justkui ülepakutud põhimõte, kuid võin kindlalt öelda, et suurpärasus tagab meile elus tegeliku rõõmu ja südamerahu, mis väljendub selles, mida me oma ümbruskonda projetseerime. Täpsemalt, inimese ümbrus on just selline, mida ta oma südamest välja voolata laseb.

Näiteks vaata, millist räpasust võib üks asotsiaalne inimene enda ümber tekitada ja vastupidi, millist ilu võib inimese südamest välja voolata, kui selles on mingi igatsus, midagi väga hästi ära teha.

Üks põhiline probleem, miks inimesed kaotavad oma südamerahu, on „tulekahjude“ kustutamine. Õigemini lükatakse olulised asjad viimaseks, raisates aega alguses ebaolulistega tegeledes.

See tekib tavaliselt siis, kui lastakse end lõdvaks ja kulutakse aega justkui „huvitavatele“ teemadele. Samas tundes aga südames pinge kasvu, sest alateadvus tuletab pidevalt meelde oluline asjade tegematajätmises.

Sellega antakse ennast pingete meelevalda, mis röövivad rahu ja rõõmu.

Selle tulemusel jääb petlik mulje, et aega oleks justkui  kohutavalt vähe ning ollakse pidevalt ilma hingetõmbeta (hingamiseta) vajaduste sees, selle asemel, et juhtida neid.

Suurepärasus tagab meile tippkvaliteedi, mis on õnnistuseks ümbruskonnale. Ühtlasi tõstame üheaegselt sellega oma olulisust sootsiumis.

Probleem ongi vaid selles, et suur osa inimesi ei taha teha seda viimast, 10% pingutust, ehk panna i-le peale punkti (kui kustutad „tulekahjusid“, siis tavaliselt ei jää enam sellele aega), sest tihti nõuab lõppviimistlus natuke suuremat pingutust, kui me oma mõtetes selleks valmis oleme.

Selle tulemusena tekibki keskpärasus, ehk hall mass, kes on pigem ärakasutatav, kui vajalik. Õigemini, neid kasutatakse niikaua, kui nad on vajalikud, peale seda aga lükatakse nad kõrvale.

Suurpärase inimesega aga tavaliselt nii ei juhtu, sest olukorra muutuste juures on nad valmis ikka jälle ja jälle pingutama, mis teeb nad ümbruskonnale väga vajalikuks.

Tegelikult kannab see hetkeline väike pingutus pärast tohutul hulgal rõõmu ja rahu. Keskpärasus aga süvendab orja mentaliteeti samas aga ka pidevat pinget ehk sisemist rahulolematust; tihti ka ükskõiksust.

Tegelikkuses on igale inimesele, just tänu oma individuaalsele eripärale, antud võimalus olla suurepärane.

Austuse ja lugupidamisega

Enn Veesalu

Õelate halastuski on julm

Wikileaks’i ajastul on seni paljudele oletustele leidnud kinnitust üsna tõsised juhtumid, kus heateo sildi all tehtud teod näitavad hoopis midagi muud kui nad välja näitavad. Sellist tegevust tuntakse ka „juuda suudluse“ nime all. Õpetussõnade raamatus (Õp 12:10) on öeldud: „Õige hoolib oma looma hingest, aga õelate halastuski on julm.“
Kõiki neid tegusid motiveerib inimese võimu ja kasumiiha, kus eesmärgi saavutamiseks ei valita vahendeid. Paljud neist on suunatud terve inimühiskonna vastu. Üldjuhul toimub see tegevus naeratusega näol ja jätab endast petliku mulje, kui igati humaansest tegevusest. Selle jaoks eksisteerib ka üks tuntud mõiste – „hunt lambanahas“.
Teine liik, üritajaid püüavad ennast näidata väga rõhututena ja nõuavad kaastunnet ja tolerantsust, olles samas sallivust nõudes ise väga sallimatud nende vastu, kes ei nõustu nende poolt pakutud pseudoväärtustega. Kui vaadata üldpilti, siis neid kõiki ühendab üks ühine omadus, karta õiget sõna, ehk täpsemalt öeldes õigesti sõnastatud sõnumi (mõtte) jõudu.
Kõige paremini ilmneb see igasuguste diktatuuride juures, sest kõige ohtlikum on nende jaoks sõnum tõe kohta. Algusest püütakse varjata tegelikkust näiliselt heaga, pakkudes justkui parimat, kui see aga enam ei õnnestu, siis lastakse käiku „terashambad“.
Sarnaselt käituvad ka kõikvõimalikud „tagakiusatud“. Nad on üldjuhul sinuga nõus niikaua, kui Sa lased neil ennast esitleda ja eksponeerida. Kui Sa avaldad aga tõe tagapõhja kohta, siis püüavad nad sind sildistada foobiatega, mis peaks justkui sõnavõtnud inimest näitama näitama kui mingite kummaliste arusaamadega olevusena, kellel on stagneerunud, iganenud ja arengule jalgu jäänud arusaamad. Samas andmata endale aru, et nende endi väärtushinnangud on nihkes elu põhiväärtustega.
Eluväärtused on igavikulised ja nende kadumine inimese elust viib ta rajalt maha. Meie ümber on oma eludega puntras inimesi piisavalt. Ja nende viljadest me võime näha, mida nende tegevus meie keskel esile kutsub. Tahan aga tähelepanu juhtida ühele elu ürgsele alusele, mille esilekerkivad kontuurid siit välja joonistavad.
Nimelt, kui kõik pseudoväärtuste meistrid, püüavad maailma näidata relatiivsena ja hägustada mõisteid, et nad saaks kehtestada enda poolt sõnastatud tähendusi. Eesmärk on selle kaudu läbi suruda oma salakavalaid plaane.
Tähelepanuväärne on siin see, et kõigil neil on ühiseks vaenlaseks tõesõna. See tuleneb sellest, et sest neil endil ei ole mingit jõudu sellele midagi vastu panna. Seepärast kulubki põhienergia neil sõnumi lämmatamiseks.
Huvitav on siinkohal veel see, et kui me räägime päris ürgsest algusest, siis „Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal. Seesama oli alguses Jumala juures. Kõik on tekkinud tema läbi ja ilma temata ei ole tekkinud midagi. Mis on tekkinud tema kaudu, oli elu, ja elu oli inimeste valgus.“
Nii on Piiblis sõnastatud (Jh 1:1-4) tekkeloo algus. Me teame, et meile ei ole millegipärast antud aru saada algusest ja lõpust, kuid samas on siin vihje sõnale, millele tuginedes saaks see, kellele elu alused huvi pakuvad, edasi liikuda.
Seda kinnitab veel üks ajalooline fakt, et Jeesus löödi risti just sellepärast, et ta tõi oma sõnumiga julgelt ja selgelt esile pseudoväärtuste pakkujate moonutused, mis ajas need tõeväänajad marru, täpselt samuti nagu tänapäevalgi. Seega tõe (põhiväärtuste) alustel sõnastatud jõud avab meile ühe piiramatu väe allika. Piisab ainult kui me tahame seda endale selgemaks teha ja edasi uurida. Sõnumi vormistamine laseb esile tõusta ühel tõel, millele rajaneb kogu inimühiskonnas eksisteerivate vastastikuste mõjujõudude funktsioneerimise alus.
Ainus tingimus on siin see, et ta peab toetuma elu jätkusuutlikust väärtustavatele alustele. Ühtlasi eristab see inimest loomadest, kellega meid tihti tahetakse võrdsustada. Mark Twain on öelnud selle kohta ilusa mõttetera: „Inimene on ainus elusolend, kes suudab punastada. Ta on aga ka ainus, kellel on selleks põhjust.“

Austuse ja lugupidamisega
Enn Veesalu
Pärnu Vaimulike Ümarlaua Sekretär

Sinu tõeline olemus on see, kuidas sa tegutsed siis kui sind teised ei näe

Üsna valus on mõelda nendele asjadele, mida oled kunagi oma elus valesti teinud. Vahel teadlikult, vahel kogemata, vahel salaja, vahel avalikult.
Üks norra jutlustaja ütles: "et ükski isa ei loe seda, kui palju tema kõndima õppiv laps kukkus, vaid seda, mitu sammu ta tegi".
Me võime oma elus vahel väga rumalalt käituda, aga tähtsam on hoopis see, kuidas me sellele reageerime.
Mõni inimene on avalikkuse ees väga kaunis ja ilus. Tegelikkuses aga võib-olla olukordi, kus vahel tuleb väike jõnks sisse teha, et siis peale seda jälle ilus ja korralik olla. On inimesi, kes ei pruugigi seda jõnksutamist isegi väga palju praktiseerida. Ainult vahete-vahel – kui teisiti ei saa. Aga üks omadus neil on; tavaliselt ei ole need kõrvalepõiked avalikud.
See aga tegelikult määrabki meie olemuse. Kas me oleme ennast määrinud või ei. Määrida on ennast lihtne. Katsu aga valgete riietega käia nii, et sa puhtaks jääksid. Kas see on lihtne või nõuab sinult pingutust? Nii on ka elus. Puhtaks jäämine ei ole sugugi kerge. See eeldab meilt vahel väikest sõna - ei, mille väljaütlemine ei tulegi alati nii sujuvalt esile kui seda tegelikult tahaks.
Meie kõrvalekaldumistega on olnud tihti nii, et probleemi sees olles me ise ei ole seda näinud ja pidanud neid situatsioone olukorrast tingitud tegutsemiseks. Kõrvaltvaatajana, aga me võime seda üsna tihti näha, eriti poliitikas, kus selline asi peaks välistatud olema. Paraku elu räägib vastupidist.
On öeldud, et kui ori valitseb, siis maapind põrub. Tugevam on see, kes suudab teised tõsta endast kõrgemale.

Enn Veesalu
Pärnu Vaimulike Ümarlaua
sekretär

Eetika on väärtuste ja väärikuse mõõdupuu

Meie elus ja ümber on palju nähtamatuid asju, mida me ei näe, vaid peame hoomama. Kristlikus kultuuris on selleks ümbritsev vaimumaailm, mida pragmaatilise mõtlemisega inimesed ei tunnista. Võib-olla on usklikul inimese elu must-valgem või „puust ja punasem“, kuid see kindlasti aitab tal ennast positsioneerida.
Kogu nähtamatu maailm, mis seni varjul on olnud meie sees, muutub nähtavaks meie mõttetegevuse kaudu. Just siin realiseerub see, mida esialgu näeme ise ja hiljem füüsilises maailmas teised. See tähendab, et oluline on see mida me mõtleme ja räägime.
Me peame teadma, kus me oleme ja mida me teeme. Vastasel juhul käib kogu maailm meie ümber ringi nagu karusell ja orienteeruda olukorras on pea võimatu. Tegelikult usuvad kõik millessegi, ka ateistliku maailmavaatega inimesed. Küsimus on ainult mida?
Tihti näeme oma ümber JOKK elu ja käitumist, mis ütleb, et „rahu, kõik on korras!“ Ometi teavad need samad ütlejadki, et ikka päris korras ei ole küll. Tegelikult on see moonutus teatud varjatud tegutsemismotiividele, mida teistele näidata ei soovita ja samas paistab sellest välja tõelisus, mida püütakse peita. Seekord vastupidi, mitte reaalses- vaid vaimumaailmas.
Kõik algab aga mõttest. Täpsemalt sinu motiividest. Kuhu sa jõuda tahad ja millise hinnaga. See viimane ongi see parameeter, mille mõõdab ära eetika.
See on käitumine, mis eeldab austust, lugupidamist ja inimese armastust. Tihti aetakse seda kahjuks segi humaansusega.

Humaansusega on võimalik varjata eetika puudumist
Andku mulle lugejad andeks, aga väga laialt levinud humaansuse mõtteviis on tegelikult väga libe tee tõe juurde. Milles on siin siis ohud?
Olen viibinud nii mõndagi korda mõnes ühiskonnas, kus väliselt püütakse vägagi sinu tegevuse vastu huvi tunda, sest see jätab ju hea mulje. Ja kui sa lõpuks eht eestlaslikult hakkadki tõemeeli oma olukorda selgitama, siis varsti aimad, et sa muutud partnerile tülikaks ja igavaks vestluskaaslaseks, kellest tahetakse üsna pea lahti saada.
Ega ma peagi õigeks oma probleeme, kellegi kaela riputada, kuid teise poole algatus näitab just seda, et ta on valmis justkui sellega tegelema. Miks siis? Sest on ju nii ilus, viisakas ja kaunis, kui mitte öelda, et humaanne.
Kui nüüd tegelikku sisu vaatame, siis olen kohanud piisavalt hetki, et juhul, kui inimene enam viisakalt naeratada ei saa, siis selle maski tagant vaatab välja hoopis jultunum grimass.
Vaadake inimest, kes mingi teoga vahele jääb, kui tobedalt ta naeratada püüab ehk teiste sõnadega üritab endale mingit katet ette tõmmata. Põhiliselt ongi selleks kattevarjuks naeratus, sest oletatavasti petab see kõige rohkem ära.
On üks isiklik elukogemus, kus üks õigel ajal ja kohas välja öeldud sõna põrmustas ühe õhku täis ja üsna ebameeldiva irvega inimese täielikuks rusuhunnikuks, kes pärast seda püüdis haledalt niutsudes põgeneda.
Juba paljudele tuntud „ära anna näljasele kala, vaid õpeta teda kala püüdma,“ väljendi kaudu võib ära seletada mingil määral ka eetika olemuse, sest see kirjeldab tegevust, mis nõuab rohkem ressursi, kui lahket nägu. Siin nähakse kaugemale, hinnatakse olukorra tõsidust ja teadvustatakse, et kui ei võeta midagi ette võib saabuda hädasolija hukk.

Sõnumi tähtsus
Alguses oli sõna… nii kirjutab Piibel (Jh 1:1) ja kogu loomine algas sõna läbi (1Ms 1:3). Läbi selle tarkuseraamatu jookseb üks punane niit, mis räägib väljaöeldud sõna tähtsusest ja selle pidamisest. Kui me vaatame tänapäeva inimeste JOKK skeeme ja väliselt humaanseid sõnumeid, siis näeme selle sõnumi tühisust. Tegelikkuses aga ei peaks see nii olema. Väljaöeldud sõna peab suutma kanda ka oma sõnumit. Kui see nii ei ole, siis on see pettev näilisus. Kõige paremini eristavad tõelist odavast koopiast selle teo viljad.
Sõnum aga kannab välja siis, kui me mõtleme nii ja ise seda ka elame. Eetika näitab sisu sügavust. On öeldud, et kui mõte või tegu tuleb südamest, siis läheb see ka südamesse.

Topeltmoraalist tingitud probleemid
Heaks topeltmoraali indikaatoriks meie ühiskonnas on vohav alkoholireklaam (mida ükski arukalt mõtlev riik ja rahvas endale lubada ei tohiks). Häiriv on ainult see, kui hambutult avalikus meedias räägitakse sellest millist kahju ta meile toob. Kõik ägavad, kui vaatavad neid alkoholist põhjustatud ebameeldivaid juhtumeid. Aga keegi võta midagi ette. Võideldakse ainult uhkelt tulemustega selle asemel, et alustada protsessi, mis välistab alkoholi tarbimist soodustava mõtteviisi. Paraku tegelikkuses on see inimese sees sügaval olev tõekspidamine, mille vastu nii naljalt ei minda. Lihtsam on humaanselt rääkida selle kahjulikkusest, kui midagi kardinaalset ette võtta. Natuke ju võib! Ega ei pea siis liialdama!
Kogemus näitab, et suuremal osal siiski algatuseks piisabki ainult natukesest. Need, kellel see probleemiks pole ei peaks ennast sellest sõnumist puudutatuna tundma, mida kahjuks tihti juhtub. Pigem mõelgu nende peale, kellele see on probleemiks.
Ise jätsin alkoholi tarbimise maha sellepärast, et olla eeskujuks nendele, kes arvavad, et nad seda ei suuda. Võib tunduda justkui mingi kangelasteona, aga ei – vastupidi, ma sain aru, et mul on palju lihtsam elada, kui seda minu elus ei ole. Kinnitan teile, ma ei jää sellepärast millestki ilma. Kui, siis ainult 20 aastasest jätkuvast kogemusest, et iga järgmine hommik peale võtmist ei olnud hea olla. Lasin sellel tundel rõõmuga minna! Tagantjärgi mõtlen, et küll pidi mul kõva pealuu olema, et nii pikalt sellest arusaamine aega võttis.’
Topeltmoraal on suuresti tingitud inimeste kartusest, tean seda probleemi omast käest ja vahel kadestan neid inimesi, kes on otsekohese ja selge ütlemisega.
Kui kasutada veel ühte kirjakohta, siis Õpetussõnade 9:10 ütleb: „Issanda kartus on tarkuse algus ja Kõigepühama äratundmine on arukus.“
Kristlasena on mul vägagi selge, keda peab kartma, keda mitte. Praktikas paraku on juhtunud ka teisti. Aga tegelikkuses ei tohi me inimesi karta. Kui sa kardad Jumalat, siis pole vaja inimest karta. Mõtle sellele olukorrale, siis Jumalale ning sa täitud julguse ja rõõmuga!

Austuse ja lugupidamisega
Enn Veesalu
Pärnu Vaimulike Ümarlaua
sekretär

Tõeliselt hooliv ei ole iial passiivne - ta tegutseb.

Läbi aegade on kriisid ühendanud inimesi. See sõnum räägib halva asja paremast poolest. Selle parema äratundmine lisab hoogu aktiivseks tegutsemiseks.
Kui me suudame rasketel aegadel kokku hoida, siis see ainult tugevdab meid. Peame suutma uskuda, et ühiselt tegutsedes on lihtsam, kui üksinda rabeledes. See eeldab hoolivamat suhtumist oma ümbrusesse ja lähikonda. Kas sul läheb korda, mis olukorras teised on? Kas sa tegutsed enda või kõigi eest? Millised on meil eelised selles olukorras tegutsemiseks?
Mina näen, et meil on potentsiaal, mida kasutada eelisena. See on meie rahva e-lembus.
Võrreldes teiste riikidega oleme e-vahendite kasutamisel juba üsna edukad. Kui seda eelist kasutada ühiste eesmärkide poole liikumiseks võime jõuda üsna väheste vahenditega väga kaugele. Rahvas, mõelge sellele ja tegutsege!

Eetika ei alga filosoofiast vaid vettpidavatest kokkulepetest

Elu põhineb väärtustel, mille inimesed üldjuhul ka ära tunnevad. Probleemiks on rohkem see, et ühiskonnale pakutakse hoopis pesudoväärtusi ja koopiaid, mis väliselt on küll sarnane tõelisele väärtusele, kuid ei oma sisu, sest sinna ei ole pandud tööd, higi ja armastust. Kõige selle tõelise asemele sisaldab ta näilisust, ärakasutamist ja kerget lähemisviisi, mis ei oma kaalu.
Inimkond on püüdnud eetikat katta kõrge ja keerulise filosoofiaga, mille kaudu on loodud eksitav arusaam mingist müstikast, millest aru võivad saada vähesed. Tegelikkuses on vaja selleks väga vähe. Piisab, kui me peame kinni kokkulepetest ja suudame olla tõelised sõbrad oma abikaasadele, sõpradele, partneritele.
Oluline on jääda muutumatute põhimõttete juurde, kui räägitakse kokkulepetest ja ei hakata tegutsema teisti, kui algselt oli kokku lepitud. Isegi, kui see tundub olevat sulle mitte soodne.
Need võiks olla alustalad, millele on võimalik oma elus toetuda.

Milline tuleb uus ühiskonnakord?

"Kõigi teiste väärtuste asendamine rahalisete väärtustega tõukab ühiskonda ohtlikku tasakaalutuse suunas ja surub alla inimlikud püüdlused, mis väärivad sama tõsist tähelepanu nagu rahvamajanduse kogutoodangu kasv."
Gerog Soros "Globaalse kapitalismi kriis"

Jälgides tänapäeva arenguid on hinnangute järgi protsessid läinud järjest kiiremaks, kui mitte öelda, et murranguliseks. Kuigi on pikka aega räägitud kapitalismi peatsest kokkuvarisemisest ja kollapsist, siis praeguseks hetkeks ei tundu küll enam midagi kusagil tulevikus terendama, vaid ei ole enam kahtlust, et see hetk on nüüd siis käes. Kui jälgida selle ühiskonnakorra kasuahnust ja sellest tulenevat ületootmist, siis ajaloos on see varem või hiljem kaasa toonud teatud suundades muutusi. Samas on ju ühe süsteemi kokkulangemine on juba enda peal kogetud etapp ja paralleele tõmmata ei ole siit enam raske.
Nagu iga murrangulised protsessiga, toob ka see kaasa hulga suuri ja tihti valulisi muudatusi. Nii on olnud see läbi ajaloo ja jätkub tulevikus veelgi. Ainult suuremate muutuste puhul, kui inimene on kõige selle keskel, siis on tal raske seda märgata. Selleks hetkeks peabki protsessist hetkeks välja astuma, ning jälgima seda kõrvalt.

Tõeline rõõm ei tule muretusest või rikkusest

Tõeline rõõm ei tule muretusest või rikkuses või inimeste kiitusest, vaid millegi väärtusliku tegemisest.
Need sõnad on öeldud Wilfred Grnfell’i poolt. Et osata mõelda ja rääkida targalt, peab seda kusagilt õppima – kodust, koolist, sõprade käest.
Ei ole elus kohanud olukorda, kus tarku inimesi on lastud kasutulult seista. Ikka on neid kusagil vaja, sest nende sees olev väärtus paistab kaugele. Nagu rahatähed ei vedele maas, nii on ka nende valgustatud hingedega, neid ei lendle nagu puulehti, vaid neid tuleb otsida ja selle eest ka head hinda maksta.
Kui me aga räägime ühiskonna tasandist, siis ühel väikesel riigil on iga inimene kullaväärtuses, et temast midagi head tuleks, peab tublilt pingutama. Aga sellel on mitmekordne tasu, sest tarka inimest ei ole võimalik manipuleerida ja ta teab, mis on tõelised väärtused.
Kas see ei ole tee, mida mööda peaks rahvana käima, et mitte hukkuda või kaduda? Kas see ei ole meil kohustus säilitada oma järglastele maalapp, mille peal käia, nagu on seda teinud meie heaks esivanemad?
Enamus meist on arvamusel, et oleme oma kultuurilt ja olemuselt üsna lähedased meie põhjanaabritele ja loeme ennast olevat nendega ühises kultuuri- ja majandusruumis. Tuleb nõustuda, et nii ta ka on. Kui aga vaadata meie hariduspoliitikat, siis millegipärast ennast hästitõestanud Põhjamaade mudel meile ei sobi, sest neil on kõrgharidus ette nähtud anda oma kodanikele tasuta. Kui 90-ndate algul Soomes "lama" aeg oli, siis põhiline, mis tehti; pandi inimesed õppima.
Tundub, et meil on ka see kogemus ülearune ja peaks ikka midagi veel "maha keerama".
Üsna halb on vaadata, kui noored inimesed, kellel on ühiskonnas tarkust ja tahet, pannakse praegu õppelaenude kaudu pankasid teenima, mida võib sisuliselt ka orjastamiseks nimetada.
Meil on tekkinud põlvkond noori, kellest on saanud head ja tugevad spetsialistid, kuid nad ei julge riskida ettevõtlusega. Põhjuseks on suured laenu- ja liisingukoormused, mis äri kõrbemise puhul võivad viia inimeste elud kaosesse. Seetõttu hoitakse kinni sellest, mis on, et tagada sissetulekute stabiilsus. Taoline arengupidur aga avaldab otsest mõju ühiskonna elulistele protsessidele.
Millegipärast oma põhialustel asjad liikuma pandud täiesti vastupidises suunas. Kui räägitakse meil hariduse kättesaadavmaks tegemisest, siis kohtab tihti mõtet, et haridus on individuaalne hüve. See väljend oma olemuselt on juba vastuoluline.
Kas saab ühe riigi poliitikas olla haridus individuaalne hüve?
Tunnistan, et ei ma kujuta seda ette, kui neid saadud teadmisi tuleb kasutada ühiskonna hüvanguks. Või pean ma neid kasutama kusagil mujal? Aga kus siis? Miks ma peaksin lähenema haridusele individuaalselt, kui planeerin seda kasutada edaspidi elu edendamiseks oma ühiskonnas?
Teisalt räägitakse meie kõrgete ametnike poolt hariduse olulisusest. Kus siin tõde asub? Sisuliselt see eeltoodud vastuoluline mõte "hariduse individuaalsusest" on neoliberaalne loosung, mida igal pool rõhutatakse. Meie riigis on ta kohandatud liberaalse majanduspoliitika mõiste alla.
Pealegi on selline lähenemisviis vastuolus kogu meie ootustega. Kui meie ühiskond ei mõtle hariduse toetamisele, siis kus kohast see individuaalses korras tulema hakkab? Põhjamaade arengu tulemus on ühiskonda ja majandust teotav hariduspoliitika. Selleks ongi tehtud seal kõrgharidus tasuta hüveks, et ta oleks kõigile laialdaselt kättesaadav. Nende edu tulemused selles vallas olid juba siis näha, kui meie oma iseseisvusteed kujundama hakkasime. Olen nõus, et ka tasuta haridusel on oma varjupooled, kuid kas see kaalub üles meie ühiskonna vajaduse? Väikestena me suudame tulevikus rohkem läbi lüüa siis, kui me ikka oma peaga töötame.

Kriisides on ka positiivne pool

See toimib vastavalt meie endi sisemaailmale. Kui lapsed mäest alla kelgutavad, siis on see nende jaoks lõbus. Lähenedes olukordadele sellest vaatenurgast, peaks negatiivsetest olukordadest läbiminek meile teadvustama, et õige tegutsemise korral ootab meid ees positiivne tulevik. Pilvine ilm ei tähenda veel seda, et pealpool pilvi ei ole päikest.
Kriisides ei kaota need, kes julgelt olukordadele näkku vaatavad. Tuleb välja selgitada, kus valesti tehti ja seda ka avalikult tunnistada.
Ühiskonna tasandilt vaadatuna hakkab see peast ehk valitsejatest. Kui rääkida demokraatiast, siis üks põhilisi puudusi on see, et sigaduste tegijad loodavad kollektiivsele vastutusele. Õigemini, nad ei julge vastutust võtta.
Küsimus ei ole vigade tegemises, vaid palju olulisem on see, kuidas nendele hiljem reageeritakse.
Inimene, kes ei ole võimeline oma vigu tunnistama ei näe põhjust ka muutumiseks. Tavaliselt püüab ta välise kosmeetikaga oma kortsud varjata.
Kui me aga julgeme tõde tunnistada, siis võime olla ka kindlad, et võit on käes. Kirikuõpetaja Toomas Paul on kunagi välja öelnud ühe mõtte, et "kui sa oled sõnastanud probleemi, siis oled juba lähedal ka vastusele."


Austuse ja lugupidamisega
Enn Veesalu